Nizami
Nizami, Nizami Gandžavi, täisnimega Jamal ad-Dīn Abū Muḥammad Ilyās ibn-Yūsuf ibn-Zakkī (1141 Gəncə, Aserbaidžaan — 12. III 1209 samas), keskaja Aserbaidžaani ala silmapaistvaimaid pärsia keeles kirjutanud luuletajaid.
Pärines linlastest, elas kogu elu Arrani pealinnas Gəncə, otsimata teenistust õukondadest. Vastandas oma loomingu teravalt kaasaegsele õukonnaluulele ja järgis peamiselt sufismi ideaale, kuid samas ühendas filosoofilised tõeotsingud ja õukonnaluulele omaseks saanud rafineeritud luuletehnika. Nizami kirjanduspärandi moodustavad lühike diivan ja 5 suurt luuleteost, mis hiljem koondati Hamsaks. See käsitleb keskaja Hommikumaa teadmisi ja vaimseid taotlusi ning koosneb filosoofilisest õpetuspoeemist „Saladuste varamu” (lõpetatud 1176. ja 1180. aasta vahel), lembepoeemidest „Husrav ja Širin” (lõpetatud 1181) ja „Laili ja Madžnun” (lõpetatud 1188), astronoomilis-alkeemiliste müütide alusel loodud „Seitse iludust” (lõpetatud 1197) ning ajaloolis-filosoofilisest „Aleksandri-raamatust” („Iskander-name”, lõpetatud 1197–1204). Nizami poeemid on sisult mitmeplaanilised; rohked, kuid valitud sümboolsed kujundid võimaldavad olustiku taustal väljendada filosoofilisi tõekspidamisi inimese ja kosmose kohta. „Saladuste varamu» on kirjutatud vastuseks Sanaii „Tõdede aiale” ning koosneb peamiselt eetikat põhjendavate tähendamissõnade luulendustest. Lembepoeemid kasutavad Sassaniidide aja iraani ja araabia ainestikku ning paistavad silma tõepärase ja dramaatilise tegelikkusekujutamisega. „Aleksandri-raamat” koosneb 2 osast: „Kuulsuseraamat” järgib peamiselt ajaloosündmusi, „Õnneraamat” kujutab Makedoonia Aleksandrit mõtleja ja müstilise tõe otsijana, kelle rännakud viivad lõpuks ideaalsele õigiusemaale. „Hamsa” on avaldanud suurt mõju pärsia ja türgi kirjandusele ning olnud matkimisväärne eeskuju 20. sajandini. „Hamsasid” on loonud näiteks Amir Husrav Dehlavi, Dzami ja Navoii, „Husravi ja Širini” on matkinud umbes 50, „Saladuste varamut” umbes 80 ning „Lailid ja Madžnuni” enam kui 100 autorit. Nizami „Hamsa” on olnud ka raamatukunstnike ja miniatuurimaalijate meelisaine; tuntuim on Briti Muuseumis säilitatav käsikiri (1539–43), milles on Mir Musavviri, Aqa Miraki, Sultan Muhammadi ja Mirza Ali miniatuurid.
Kirjandus
- E. Э. Вертельс. Избранные труды. Низами и фузули. М., 1962
- А. Е. Крымский. Низами и его современники. Баку, 1981
- H. Udam. Nizami kui tarkuseõpetaja. – Orienditeekond. Eesti Mõttelugu, 37, Tartu, 2001, lk 168–181
EE 6, 1992; muudetud 2014