Tagasi ETBL-i avalehele

sufism

sufism (ar sufï), islami askeetlik ja spiritualistlik suund. Eristub islami välisest juriidilisest, ritualistlikust ja teoloogilisest suunast (šariaat 'lai tee') kui islami spirituaalne sisu ja tuum (tarïqat 'kitsas tee'). Sufism lähtub Koraani vaimsest tõlgendamisest, jumalateenistuse tavalistele rituaalidele lisab sufism mitmesuguseid askeetlikke tavasid ja meditatsiooni (zikr). Tavadest on olulisim õpetajalt (šeik, muršid, pir) õpilasele (murïd) antav pühendus (initsiatsioon). Selle eeskujuks on peaingel Gabrieli prohvet Muhamedile antud vaimne õpetus, mis on Koraani olemuslik tähendus. Selle nn Muhamedi valguse edastas prohvet oma õpilastele ning sellest sai alguse tänaseni ulatuv pühendusahel. Sufismi pühendusrituaali viljelemisest said alguse vaimulikud vennaskonnad (derviš). Sufismi õpetusliku kirjavara ja vennaskondade kujunemine algas 8. sajandil. Sufism kui islamimaade eriomane eluvorm püsistus 11. sajandil ning tema mõju kultuurile ja ühiskonnaelule on olnud väga suur. Vennaskonnad on islami levitamiseks teinud misjonitööd (näiteks Aafrikas, Sise- ja Kagu-Aasias), mõjutanud sügavalt filosoofiat (al-Ghazālï, Ibn al-Arabi), kirjandust (näiteks pärsia klassikaline kirjandus) ja kunsti (kunstnike ja käsitööliste ühingud olid enamasti samased vennaskondadega) ning algatanud vastupanu välisvallutajatele (näiteks Abd el-Kaderi riik Alžeerias 1832–47, Dagestani ja Tšetšeenia vastupanu Venemaale 1817–64, Sudaani ülestõus 1881–96, Senussiidid, Rifi vabariik). Sufismi rahvalikku ja avatud usukäsitusse (Koraani allegooriline tõlgendamine, animistlike hõimuusundite sugemete omaksvõtmine, pühakute austamine) on vaimulikkond (ulama) suhtunud tihti umbusklikult. Mitmel maal on vennaskondade tegevus põlustatud (Türgis) või keelatud (Saudi Araabias). Tänapäeval on umbes 70 erisugust vennaskonda.

EE 8, 1995