Koraan (ar qur'an 'lugemine'), islami pühakiri. Usupärimus peab Koraani ilmutuseks, mille Muhamed sai Jumalalt peaingel Gabrieli vahendusel. Koraanist lähtuvad põhilised islami tõekspidamised, teos koosneb ajavahemikust 610.–632. pärinevaist Muhamedi jutlustest, loitsudest, palvetest, tähendamissõnadest, rituaalsetest eeskirjadest, õiguslikest sätetest ja õpetuskõnedest, mis kuulutavad ainujumalausku ning väitlevad umb- ja väärusulistega. Koraani vanima teksti on 7. sajandil kaliif Abū Bakri jaoks kirja pannud Muhamedi asjaajaja Zaid ibn Sabit. Et kõrvaldada käibelt muid, sh Alilt pärinevaid tekstiteisendeid, koostati kaliif ‘Uthmāni ajal ametlik Koraan. Koraani veelkordne korrastamine ja ühtlustamine võeti ette Abū Bakr ibn Mujahidi (s 936) ajal. Ühtlustamise tulemusena tunnistati seitse Koraani teksti kanooniliseks.

Koraani ülesehitus

Koraan on jaotatud 114 peatükiks. Välja arvatud esimene peatükk, Fậtiha ('Avaja'), on peatükid reastatud kahanevas pikkuse järjekorras. Igal peatükil (suura) on number ja pealkiri, mis on üldjuhul tuletatud kas peatüki võtmesõnast või teemast: 'Naine' (4), 'Koobas' (18), 'Kuu' (54). Koraani peatükk koosneb salmidest (ājat), kokku on Koraanis 6236 salmi. Ilmutamise aja järgi jagatakse Koraani peatükid kaheks: need, mis ilmutati Muhamedile Mekas ja need, mis ilmutati Mediinas. Esimestes kajastub Muhamedi kui protestija hääl, kes kritiseerib Meka iidolikummardamist, sotsiaalset ebavõrdsust ja muid pahesid. Mediina peatükid kajastavad Muhamedi, kui kogukonna juhi rolli, käsitledes õiguslikke küsimusi, riigi struktuuride ülesehitamise seonduvat ning rahvaste ja usundite vahelisi suhteid.

Koraani teemad

Koraan esitab holistliku usuõpetuse, mis nõuab ülimuslikkust kõigis eluaspektides ja ei luba mingit jaotust religioosseks ja ilmalikuks. Ta käsitleb väga erinevaid teemasid, sisaldades moraaliõpetust eristamaks õiget väärast, kui ka käsku Jumalale alluda ja teda karta. Koraan sisaldab ka mõistujutte ja allegoorilisi õpetavaid lugusid, mis muslimi õpetlaste järgi ei ole mõeldud meelelahutuse vaid käitumisjuhisena. Muhamedi ilmutuskogemusega seotud puhast tundejoovastust kirjeldavad lõigud kirjeldavad lõigud said hiljem eeskujuks islami müstikutele. Koraan sisaldab ka seadusandlikke lõike, mille eesmärgiks on muslimite kogukonna korraldamine; julgustavaid peatükke, eelkõige need, mis ilmutati siis, kui muslimi kogukond oli veel kujunemas ning teda ähvardasid mitmed ohud ja väljakutsed; osi, mis esitavad Piibli tegelaste ja sündmustega seotud suulist pärimust; osi, mis on sarkastilised, argumenteerivad, õnnistavad ja isegi halastamatud; samuti eluloolist informatsiooni, mille abil on võimalik Muhamedi elulugu kokku panna.

Koraani tõlkimine

Kolm neljast sunniitide õiguskoolkonnast nägid kõige varasemast ajast alates liturgilisel eesmärgil kasutamiseks ette vaid Koraani araabiakeelse originaali. Ainult hanafiidide koolkond näitas üles teatud paindlikust ning nende juht Abū Hanīfa lubas neil usklikel, kes araabi keelt ei mõistnud lugeda Koraani avasuurat pärsia keeles. Hiljem laiendati seda õigust ka teiste keelte kõnelejatele. Kahekümnendal sajandil muutus suhtumine tõlgetesse veelgi vabameelsemaks, seda eriti Türgis ja Egiptuses. Siiski käsitletakse tõlgitud teksti endiselt Koraani kommentaarina ja mitte Koraani endana.

Esimese võõrkeelena tõlgiti koraan ladina keelde 1143. aastal. Tänapäeval on koraan tõlgitud kõigisse suurematesse keeltesse. Eestikeelne tõlge ilmus 2007 (tõlkinud Haljand Udam, toimetanud ja kommenteerinud Amar Annus).

Koraani kultuuriline tähendus

Koraanis on muinasaraabia usundi, Vana Testamendi ja Uue Testamendi ning ristiusu hagiograafia sugemeid. See on suuresti mõjutanud araabia ühiskirjakeelt ja ilukirjandust.

Kirjandus

• Koraan. Tallinn, 2007

EE 5, 1991; muudetud 2012