Eesti rähnilisi

rähnilised (Piciformes; vn дятлообразные), varblase- kuni rongasuurused puiselulised metsalinnud. 4 sugukonda, 381 liiki (mõnes süsteemis on 9 sugukonda). Liigirohkeim sugukond on rähnlased (Picidae; 228 liiki), habelindlaste hulka kuulub 88, tuukanlaste hulka 48 ja meenäiturlaste (Indicatoridae) hulka 17 liiki. Rähnilisi on kõikjal, välja arvatud Austraalias, Madagaskaril ja Antarktikas. Eriti rohkesti elab neid Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikametsades.  Rähniliste seltsi kuuluvad kuju, suuruse, sulestiku värvuse, eluviiside ja levila poolest väga erisugused liigid, nende olulisimad puistuelukohastumused on tugev kooniline nokk (maasse urgude õõnestamiseks, tüvesse pesakoopa raiumiseks, puukoore lahtikangutamiseks saagi otsimisel), pikk peenike ja limane keel (koorealustest käikudest putukate ja nende vastsete haaramiseks), tugevate küünistega varbad (tüvele haakumiseks), väänisvarvastega ronijalg ning jäigad tüürsuled, mis võimaldavad saba kasutada kindla toena tüvel püstasendis tegutsemisel. Enamikul liikidel puudub sooline dimorfism. Pesitsevad õõnsustes, neil on nagu teistelgi õõnespesitsejatel portselanvalged munad, kurnas on neid 3–13. Koorunud pojad on sulitud ja pimedad; arenevad aeglaselt ja viibivad pesas 5–7 nädalat. Poegi hooldavad mõlemad vanalinnud. Rähnilised tegutsevad maas harva, nende hulgas on nii loom- kui ka taimtoidulisi, ainult mõnd liiki rähnilised söövad eranditult taimtoitu. Parasvöötme rähnlased soetavad toiduvaru (käbisid, tõrusid) koorepiludesse või enda raiutud õõnsustesse; nn sepikodades söövad nad rohkem talvel.

Habelindlased elutsevad nii metsas kui ka inimasulais, kuid nad ei lasku kunagi puuvõrast maapinnale. Tuukanlased on suurimad rähnilised, nad on varese- kuni rongasuurused; vilitoidulised, nende silmapaistvaim tunnus on ülisuur ere nokk. Enamiku rähnlaste sulestik on must, roheline või kirju; ülipikka keelt paneb kiiresti ja osavalt liikuma ning pikalt suust välja sirutuma tugev keelelihas, mille ligamendid (sidemed) kaarduvad ümber põskede ja kinnituvad kuklale. Ka kaelalihased on tugevad ja võimaldavad nokaga kaugelekostvalt trummeldada ning tüvesse auke raiuda. 14 liiki rähnilisi on maailma punase raamatu erinevates ohukategooria nimistutes.

• Eestis on 9 liiki rähnilisi. Valgeselg-kirjurähn (Dendrocopos leucotos), laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) ja roherähn on looduskaitse II kaitsekategooria liigid, hallpea-rähn (Picus canus), musträhn, tamme-kirjurähn (Dendrocopus medius), väike-kirjurähn (D. minor) ja väänkael on looduskaitse III kaitsekategooria liigid. Suur-kirjurähn (Dendrocopos major) on Eesti tavalisim rähniline. Vaata ka kirjurähnid. Eesti rähnid on paiga- ja hulgulinnud.

EE 8, 1995; VE, 2006; muudetud 2011