Otto, Heino

Heino Otto (9. I 1915 Viljandi – 29. VI 1982 Tallinn), laulja (tenor). Eesti NSV Teatriühingu liige (1956). Isa raudteelane. Oli abielus luuletaja ja tõlkija Aino Ottoga. Tütred Anne Otto ja Ülla Millistfer.

Õppis laulmist Armanda degli Abbati, Arno Niitofi ja Linda Sauli juures ning 1941–42 Tallinna Konservatooriumis (Tiit Kuusiku klass). 1943–44 õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Oli 1940–42 Tallinna Töölisteatri näitleja, 1942–47 Vanemuise ja 1947–69 Estonia solist, osales ka balletis. Esinenud kontserdilauljana ja Eesti Televisioonis (videoarhiivis katkend „Hoffmanni lugudest”). Viljelnud maastikumaali. 

Osi

Mikola – Heino Otto. Miljutini „Trembita”. (Estonia, 1950)

Švejk – Heino Otto. Spadavecchia „Vahva sõdur Švejk”. (Estonia, 1963)

  • Laulja‑gondoljeer (Goldoni Kahe isanda teener, 1942 Töölisteatris)
  • Lyonel (Flotow’ Martha, 1942 Vanemuises)
  • Rodolfo (Puccini Boheem, 1942 Vanemuises ja 1947 Estonias)
  • Ernesto (Donizetti Don Pasquale, 1943, Estonias 1947)
  • Turiddu (Mascagni Talupoja au, 1944)
  • Cavaradossi (Puccini Tosca, 1945)
  • don José (Bizet’ Carmen, 1945)
  • Almaviva (Rossini Sevilla habemeajaja, 1946 ja 1948)
  • Gérald (Delibes’i Lakmé, 1946 ja 1951)
  • Saare Juhan (Ernesaksa Tormide rand, 1949 ja 1967)
  • Jenik (Smetana Müüdud mõrsja, 1950)
  • Missail (Mussorgski Boriss Godunov, 1952)
  • Mikola (Miljutini Trembita, 1950)
  • Alfred (Straussi Nahkhiir, 1953)
  • Franz Schubert (Schuberti ja Berté Vaikselt anuvad mu laulud, 1954)
  • Adam (Zelleri Linnukaupleja, 1956)
  • Sancho Panza (Minkuse Don Quijote, 1958)
  • Peniček (Kálmáni Mariza, 1959)
  • Võluarst (E. Kapi Talvemuinasjutt, 1960)
  • Manivald (V. Kapi Lembitu, 1961 ja 1962)
  • Kustas (Oidi Muhulaste imelikud juhtumised, 1962)
  • Švejk (Spadavecchia Vahva sõdur Švejk, 1963)
  • Jess (Tambergi Raudne kodu, 1965)

Helikandjaid

  • G. Ernesaks. Stseene ja aariaid oop. „Tormide rand” (LP, 1954)
  • E. Tamberg. Raudne kodu (LP, 1966)
  • Eesti lauljaid operettides II (LP, 1972)
  • Rahvusooper Estonia 100, 2, 8 (CD, 2006)

Kirjandus

  • R. Kaar. „Sevilla habemeajaja“. – Rahva Hääl, 30. september 1948
  • A. Vahter. „Müüdud mõrsja” RT „Estonias”. – Sirp ja Vasar, 8. aprill 1950
  • A. Liives. Maitsekust ja šablooni. „Vaikselt anuvad mu laulud“ lavastusest RAT „Estonias“. – Õhtuleht, 24. detsember 1954
  • F. Matt. Ooperisolist – isetegevuslik maalikunstnik. – Noorte Hääl, 31. juuli 1956
  • E. Saupõld. Üle 50 maali. – Õhtuleht, 10. jaanuar 1962
  • L. Normet. Vahva sõdur Švejk ooperilaval. – Sirp ja Vasar, 21. juuni 1963
  • A. Mikk. Juubelivariatsioonid teemal „Suusad, laul ja molbert”. – Sirp ja Vasar, 8. jaanuar 1965
  • [Nekroloog.] – Sirp ja Vasar, 2. juuli 1982 

Silvio – Heino Otto, Rosaura – Hilja Sepp, Beatrice – Maret Suits. Goldoni „Kahe isanda teener”. (Vanemuine, 1942)

Cavaradossi – Heino Otto, Tosca – Linda Tanni. Puccini „Tosca”. (Vanemuine, 1945)

Lakmé – Agnes Treier, Gerald – Heino Otto. Delibes’i „Lakmé”. (Vanemuine, 1946)

Figaro – Tiit Kuusik, Rosina – Veera Nelus, Almaviva – Heino Otto. Rossini „Sevilla habemeajaja”. (Estonia, 1948)

Missail – Heino Otto. Mussorgski „Boriss Godunov”. (Estonia, 1952)

Franz Schubert – Heino Otto, Hannerl – Laine Juhansoo. Schuberti ja Berthé „Vaikselt anuvad mu laulud (Kolmeneitsi maja)”. (Estonia, 1954)

ETBL, 2000 (U. Heinapuu), EMBL 2007 (T. Õun); täiendatud 2017