Liigvalla mõis

Liigvalla mõisa härrastemaja (eestvaade)

Liigvalla mõisa härrastemaja (tagakülg)

Liigvalla mõisa valitsejamaja (pole säilinud)

Liigvalla mõis, (sks Löwenwolde, ka Lewolde, vn Левенвольде), rüütlimõis Järvamaal Koeru kihelkonnas, asub tänapäeval Lääne-Virumaal Rakke vallas Liigvalla külas.

Oli keskajal Valkena (Kärkna) kloostri lauamõis (teateid aastast 1558). 1590 kinkis Rootsi kuningas Johan III selle Eestimaa asehaldurile Jürgen Boyele (Göran Boije), kes 1633 jagas mõisa poegade Claes ja Carl Boye vahel. Pool endisest mõisast jäi Liigvallale ja teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 müüs Heinrich Georg Boye mõisa Otto von Rehbinderile, 1771 ostis mõisa Diedrich von der Pahlen. 1790 pantisid viimas pärijad mõisa Gustav Wilhelm von Rehbinderile, kes 1795 sai mõisa pärusomandiks. Seejärel päris mõisa 1832 tema tütar Dorothea Elisabeth von Benckendorff, 1856 tema poeg maanõunik Hermann von Benckendorff. 1903 päris Liigvalla, Ao ja Varangu mõisa Amata von Schilling (snd Benckendorff), kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik. Aastani 1965 asus mõisahoones kool; viimased aastad on mõis olnud eravalduses.

Kõrvalmõis: Vägeva.

Mõisas on sündinud Johann Nocks, tunnustatud Eesti haridus- ja koolitegelane.

Härrastemaja

Praegune härrastemaja on ehitatud G. W. von Rehbinderi ajal. 1797–98 valminud kahekorruse­line kelpkatusega hilisbarokne härrastemaja ehitati 17. sajandist päri­neva puithoone asemele väike­sele mäerinnakule. Hoone sarnaneb stiililt Johann Heinrich Walteri kavandatud Tartu varaklassitsistlike ehitistega, samuti Salla, Varangu jmt härrastemajaga. Sümmeetrilise jaotusega esi­fassaadi kujundavad voluutfrontoonidega kesk- ja otsrisa­Iiidid, seinasambad (nii liseenid kui ka pilastrid), laias rihvatud raamis­tuses lukukividega aknad ning ülirikkalik stukitöö: medaljonid, orvandi­motiivid, taimeväädid, draperiid. Tagakülg on liigendatud vaid keskrisaliidiga, mille tõstavad esile lainjas ovaal­aknaga frontoon, saali pidulikud ümarkaaraknad, skulptuurid kahel pool soklikorruse sisse­pääsu. Ümar­datud hoonenurgad on rustee­ritud. Suur osa esimesest (sokli-) korrusest on võlvitud, osalt silinder- (keskkoridor), osalt servjoon- ja hüpikvõlvi­dega, esindusruumid (keskteljel asuv vestibüül-saal ja teised anfilaad­sed ruumid) paiknevad teisel korrusel.

Kõrvalhooned ja park

18.–19. sajandist pärinevad kõrvalhooneid on säilinud vähe, neist huvipakku­vaim oli baroksete katuseaken­dega valitsejamaja härrastemaja kõrval.

Park on rajatud ilmselt 17. sajandil regulaarstiilis, pea­hoone taga kivirnüüriga piiratud alal olid korrapärased alleed ja terras­sid (pole säilinud). Peahoone ees oli barokile iseloomulik ringikujuline juurdesõidutee, mida siiani markeerivad kaarjalt kasvavad puud. 19. sajandi II poolel on park rekonstrueeritud vabakujunduslikuks, säilitades selgelt regulaarpargi elemente ja fragmente. Vabaplaneeringulise pargi kujunduses on algselt tähtis osa olnud Preedi jõe sootidel ja paistiigil. Pargi kagunurgas, kasvab suur Orjatamm.

Kirjandus

• Eesti arhitektuur III. Üldtoimetaja V. Raam. Tallinn, 1997