Väike-konnakotkas on Eesti arvukaim kotkas

konnakotkad, kaks liiki keskmise suurusega haugaslasi, elutsevad metsade, niitude, karjamaade, põldude, väikeste veekogude ja soodega mosaiikses maastikus. Suur-konnakotkas (Aquila clanga) on väga haruldane (looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 äärmiselt ohustatute kategooria liik), tema arvukus on tugevas languses ja teda pesitseb Eestis 20–30 paari. Väike-konnakotkas (Aquila pomarina; looduskaitse I kaitsekategooria ja Eesti punase raamatu 2008 ohulähedaste kategooria liik) on märksa levinum, ta on kõikidest Eesti kotkastest arvukaim, teda arvatakse Eestis olevat 400–600 paari (siiski täheldatakse arvukuse mõningast vähenemist). Mõlemad liigid on omavahel välimuselt väga sarnased: tiibade siruulatus 130–180 cm, vanalindudel on tumepruun sulestik, noorlindudel on sulestikus heledaid tähne. Ka eluviisidelt on nad üsna sarnased (suur-konnakotkas on inimpelglikum), söövad hiiri, konni ja linde ning ehitavad pesa peamiselt kuuse või kase võrasse. Aprilli lõpus või mai alguses on pesas 1–2 (3) muna, pojad kooruvad umbes 40 päeva pärast. Üles kasvab tavaliselt üks poeg. Konnakotkad loovad segapaare ja annavad hübriide. Rändlinnud, talvitamisalad ulatuvad Lõuna-Aafrikani. Konnakotkaid ohustavad eelkõige pesitsuspaikade hävitamine metsaraiega ja sobivate toidualade võsastumine.

EE 12, 2003; muudetud 2011