keeleuuendus

J. Aavik „Mis on keeleuuendus” (1916, tiitelleht)

keeleuuendus, kirjakeele põhjalik ümberkorraldamine, mille põhitunnuseks on keele grammatikas, sõnavaras, häälduses ja õigekirjas tehtavad olulised muudatused. Keelereforme on tehtud paljude keelkondade keeltes, need on enamasti puudutanud sõnavara, harva keele grammatilist ehitust. Kõiki neid on kandnud rahvusliku iseteadvuse tõus ja rahvuskeele kiire arendamise või kaasajastamise vajadus. Ulatuslikult on 20. sajandil uuendatud näiteks heebrea, türgi, norra, ungari ja eesti keelt. Ungarlased ja eestlased on teadlikult muutnud ka oma kirjakeele grammatilist ehitust, ungarlased vähem, eestlased rohkem.

Eesti keeleuuenduse teoreetik ja juht Johannes Aavik tegi vahet keelearenduse ja keeleuuenduse vahel, nimetades keeleuuenduseks põhjalikku reformi, mis 20. sajandi I poolel muutis eesti kirjakeele grammatikat, sõnavara ja õigekirjutust. Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik modelleeris ideaalset rahvuskeelt ruumilise kompositsiooni põhimõttel: ta soetas uuteid nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks.

Grammatilisi uuteid: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav (jalgu, tube, õnnelikke), lühike sisseütlev (tuppa, jõkke, merre, sohu), lühem mitmuse omastav (maastike, õnnelike), viisiütleva elustamine (avasui, püstipäi, nõtkuvi jalu), i-ülivõrre (parim, kõrgeim, rikkaim), maks-vorm (tegemaks, olemaks), lauselühendite reeglistamine, sõnajärje degermaniseerimine jpm.

Sõnavaraalaseid uuteid: julge tuletamine liidete abil, rohkesti uusi tüvisõnu: murdeist (tõhus, jõhker, pigemini), soome keelest (aade, huvitama, esitama), võõrkeeltest (tüüp/us/, neologism/us/, publik/um/), umbes 300 tehistüve, neist omakorda tuletisi (aabe, aapestik, veenma, veenduma, veene).

Kuulsaim teoreetiline käsitlus „Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1914–18) ilmus raamatuna 1924, ²1974.

Kirjandus

• J. Aavik. Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest. – Noor-Eesti, I. Tartu, 1905
• J. Aavik. Enam keele kultuuri. – Tallinna Teataja, 1912
• J. Aavik. Rahvamurded ja kirjakeel. Tartu, 1920
• J. Aavik. Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted. Tartu, 1924