Tagasi ETBL-i avalehele

ilves

ilves (Felis lynx), kaslaste sugukonda kuuluv kiskja. Elutseb Euroopa ja Põhja-Ameerika metsavööndis. Kesk- ja Lääne-Euroopas hävitati ilves 19. sajandil, kuid praeguseks on ta nt Austrias, Šveitsis ja Saksamaal Baieris reaklimatiseeritud. Kehakaal 15–25, vanal isasloo­mal kuni 35 kg, tüvepikkus 80–115 cm, õlakõrgus 65–75 cm. Ilves on kõrgejalgne ja lühisabaline, karvastiku värvus kollakashall kuni roostepunane. Pea, selg, küljed ja jalgade välimised osad on üldvärvusest tumedamad, neil on selgesti eristatavad tähnid. Iseloomulikud tunnused on kõrvade tipus olev 3–5 cm pikkune karvatutt ning nn põskhabe. Laiade ümmarguste käppade küünised on sisse tõmmatud. Elutseb suurtes metsades, harvemini mägedes kal­judel ja põõsastikes. Pesapaigana eelistab tihedasti lamapuiduga risustatud paiku. Innaaeg veebruaris-märtsis, 2–3 pimedat poega sünnivad harilikult mais. Emaga jäävad pojad järgmise talveni. Tegutseb maas, kuid ronib ka puu otsa, varitseb ja murrab saaki peamiselt videvikus ja öösel. Nurrub nagu teisedki kassid. Vajab päevas 1–1,5 kg liha. Ilvese põhilised saakloomad on valgejänes, metskits, kanalised ja närilised, ka rebane ja kährikkoer. 1937 oli Eestis umbes 15 ilvest ja ta võeti looduskaitse alla. Seejärel on ilveste arv Eestis kasvanud, 1995. aastal oli neid 1100, 2006. aastal 715 isendit. Ilvesejahti peetakse Eestis 1. detsembrist 28. veebruarini. 1995. aastal kütiti 108, 2007. aastal 92 isendit, 2010 kütiti 181 ilvest. Ilvesenahk ja -kolju on ihaldatud jahitrofeed. Eestist viidi 2012. aastal neli noort emasilvest Poola, et need aitaksid sealsetes metsades ilvese asurkonda taastada.

Kirjandus

  • P. Ernits. 101 Eesti looma. Tallinn, 2012

EE 3, 1988; VE, 2006; EME 1, 2008 (T. Randveer); muudetud 2012