Hornung, Johann

„Grammatica Esthonica” (1693, tiitelleht)

Johann Hornung (umbes 1660 Tallinn – 1715), baltisaksa päritolu vaimulik ja keelemees. Töötas esialgu Eestimaa koolide inspektorina, hiljem Põltsamaal (1692–98), Karulas (1698–1715), ajutiselt ka Otepääl, Harglas, Urvastes ja mujal pastorina. Sai 1706 liigsest alkoholipruukimisest tuleneva hooletu ametipidamise pärast konsistooriumilt valju noomituse. Sattus Põhjasõjas 1706. aasta sügisel rootslaste ja hiljem kahel korral Vene vägede kätte vangi, suri vangistuses. Taotles II piiblikonverentsil 1687 koos Bengt Gottfried Forseliusega Stahli-aegse kirjaviisi lihtsustamist. Tõlkis koos Adrian Virginiusega Uue Testamendi põhjaeesti keelde; see sai hiljem kaudseks aluseks 1715. aasta väljaandele. Avaldas „Önsa Luterusse Laste Öppetuse ...” (1694) ja osales „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramatu” (1694–95) koostamises.

Hornungi tähtsaim teos on kollektiivse töö kokkuvõttena ilmunud ladinakeelne põhjaeesti keele grammatika „Grammatica Esthonica ...” (1693), milles ta annab senisest hoopis täielikuma ülevaate eesti vormiõpetusest (märkab käänamisel vältevaheldust, esitab peaaegu kõik käändsõnatüübid, lisab grammatikasse akusatiivi nime all osastava, loobub tulevikust, nendib de- ja i-mitmust, jätab ära võõrtähed c, f, x, y ja z, pikendusmärgi h ning artiklid se ja üx, kirjutab rõhulise lühivokaali järel üksikkonsonanti järjekindlalt kahekordselt, kahe- ja enamasilbilistes sõnades silbilõpulist pikka vokaali ühe tähega, märgib ä-häälikut ä-tähega). Hornungi keeletarvitus toetub põhjaeesti keskmurde idapoolseile murrakuile.

Kirjandus

• A. Saareste. Piibli keel ja rahvakeel. – Eesti Keel 1939, 7–8
• L. Aarma. Johann Hornungi grammatikast ning tema ja Bengt Gottfried Forseliuse koostööst. – Keel ja Kirjandus 1996, 6