Indrek Hirv (15. XII 1956 Kohila), luuletaja, kirjanik, kunstnik ja tõlkija. Eesti Kunstnike Liidu (1985) ja Eesti Kirjanike Liidu (1991) liige.

Maalikunstnik Louis Paveli ja graafik Helgi Hirve poeg, Tui Hirve (1984), Käbi Hirve (1988), Ingel Hirve (1993) ja Pärtel Hirve (1999) isa.

Lõpetas 1981 Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika erialal. Töötanud vabakutselisena Tartus ja Tallinnas, elanud Hollandis (1989–1991, töötas Raadio Vaba Euroopas) ja Saksamaal (2005–2006). 

Kunstnikuna viljelnud glasuurialust portselanimaali, loonud õlimaale, graafikas peamiselt litosid ja oforte, illustreerinud raamatuid.

Esimesed luuletused avaldas Indrek Hirv 1980. aastal, esimene kogu „Uneraev” ilmus 1987. Tema nii klassikalist stroofi kui ka vabavärssi kasutav romantilise ja sümbolistliku suundumusega luule on vormitundlik, sõnastus rõhutatult valitud, kesksel kohal on metafüüsilise värvinguga lembemotiivid.

Esseistika, proosa ja draama

• Rännuraamat (1996)
• Hea poisi jutud (2002, 4 lastejuttu)
• Klaaskübara all (2004, artiklivalimik)
• Pauluse kiriku kellad: mononäidend Heino Ellerist (2007)
• Sinimustvalge needus: stsenaariumi eeltöö täispikale kunstilisele filmile Rudolf Gottfried Hinno Kallase eluloo ainetel (2009, filmistsenaarium)
• Viimane tango 1944 – Pallase lõpp (2011, kontsert-etendus)

Tõlkeid

• Laulud / kuningas Taavet (2008, heebrea keelest koos Vello Saloga)
• Psalmid (2009, koos Vello Saloga)
• Johannese ilmutus (2010, kreeka keelest koos Vello Saloga) 
• Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet (2011, Ott Ojamaa järelsõna)

Autasud

• Eesti kirjanduse aastapreemia (1993)
• Gustav Suitsu stipendium (2010)
• Valgetähe IV klassi teenetemärk (2011)

Kirjandus

• A. Merilai. Kas võtab vee silma. – Sirp, 1. aprill 2010

EE 14, 2000; muudetud 2012