Kullamaa käsikiri

Muistse iseseisvuse ajal avaldus Eesti hõimude vaimne looming mitmesugustes rahvaluule vormides. 1208–27 Saksa ordurüütlite ja taanlaste vastu sõdinud eestlased alistati ja suruti feodaalikkesse. Sel viisil kujunenud seisuslikus ühiskonnas moodustasid eestlased kõige madalama seisuse – talupoegkonna. Seetõttu oli neil raske omandada haridust ning eestikeelse kirjasõna algatamine ja edendamine jäi 19. sajandini võõrast rahvusest (peamiselt sakslastest) literaatide hooleks. Haritud seisuste kirjakeelteks olid keskajal ladina ja alamsaksa keel, 17. sajandist alates ülemsaksa keel. Selles loodud kirjandus moodustab baltisaksa kirjanduse. Üldistavalt võib öelda, et pärast Liivi- ja Eestimaa vallutamist ei tundnud feodaalisandad ja vaimulikud paari sajandi jooksul huvi kohalike rahvaste keelte vastu, seepärast eesti kirjakeele tekkimine hilines ja selle esialgne areng oli vaevaline.

Mõni eestikeelne väljend ja hulk kohanimesid on Henriku (Henricus de Lettis) 1224–27 kirjutatud kroonikas „Origines Livoniae sacrae et civilis” (Henriku Liivimaa kroonika, esmatrükk 1740). Ladinapärases ortograafias kirja pandud eestikeelseid kohanimesid leidub 1241 üheks nimestikuks koondatud Taani hindamisraamatus (Liber Census Daniae), esialgu kirjutasid need nimed üles Põhja-Eestis rahvast ristinud preestrid. 15. sajandi algusest on teada esimesed katsed tõlkida ristiusu palveid eesti keelde, sellest ajast pärinevas Kullamaa käsikirjas on „Meie isa” („Pater noster”), „Ave Maria” ja „Credo” kohmakad tõlked.

EE 11, 2002 (H. Puhvel)