Rannavallipaigastikud paiknevad jääjärvede või jääajajärgse mere ning Peipsi ja Võrtsjärve alt vabanenud aladel. Need on madalatel, 1–3 m kõrgustel veeristiku- (klibu-), kruusa- ja liivavallidel ning nendevahelistes nõgudesnõgudes kujunenud maastikud. Kohati (Hiiumaal Tahkuna poolsaarel, Loode-Eestis Nõva ja Kirde-Eestis Vasknarva ümbruses ning Põhja-Eesti klindilahtedes) leidub eriti palju 20–30 m laiusi ning vaevalt paari meetri kõrgusi rööbitisi palumänniku või nõmmeniiduga liivavalle, mille vahel asuvad sama laiad või laiemad soostunud niitude või siirdesoo- ja rabaribad. Mitmes kohas on märgade alade sees üksikuid laiemaid ja pikemaid männikutega liivavalle. Paeklibuvallidel kasvab salu- (näiteks Puhtu poolsaarel) ja loometsi ning -kadastikke. Rannavallistike hulka loetakse nendega koostiselt sarnased merre ulatuvad maasääred (Sõrve poolsaarel). Mõnel pool (Pärispea poolsaarel) koosnevad rannavallid raudkiviveeristest ja -kruusast. Kui kerkivale rannikule kuhjub pidevalt klibu, kruusa ja liiva ning rannajoon taandub sujuvalt, siis tekib vallide asemele meretasandik (rannikuterrass), mille taimestik sarnaneb rannavallide taimestikuga.

Nõva rand

Rand Pärispea poolsaarel (2001)

Sõrve sääre rannavallid

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti paigastikutüübid
• Eesti maastike uurimine

EE 11, 2002 (I. Arold)