Džomolungma, Mount Everest, Sagarmāthā, maailma kõrgeim (merepinnast) mäetipp (8848 m). Samanimelisel mäemassiivil on veel kolm tippu: Lhotse 8516 m, Nuptse 7855 m ja Changtse 7580 m. Asub Himaalajas Nepali ja Hiina piiril. Järsunõlvaline püramiidjas mägi koosneb peamiselt graniitidest, gneissidest, lubja­kividest ja kiltadest. 

Ingliskeelse nime andis 1865 Kuninglik Geograafia Selts Sir Andrew Waughi ettepanekul Briti maamõõduameti endise ülema George Everesti (1790–1866) auks, kes töötas Indias enne Waughi. Viimase juhtimisel rajati Džomolungma kõrguse mõõtmiseks triangulatsioonivõrk. Pärast geodeetilise baasi täpset väljamõõtmist hakati kuuest erinevast punktist sihtima horisondil kõrguvaid mäetippe. Hilisemates trigonomeetrilistes arvutustes võeti arvesse ka Maa kumerust ning õhu tiheduse mõju valguskiirte levimisele. Mõõtmise tulemused avaldati 1856. Sanskriti nimi Sagarmāthā tähendab otsetõlkes „taeva pea” (taeva valitseja), tiibetlaste pandud nimi Džomolungma „püha ema” (maa ema-jumalanna).

Kõrgmägironijad tõusevad tippu põhiliselt kahte marsruuti mööda: lõuna (Nepali) poolt Khumbu liustikult ja põhja (Tiibeti) poolt Rongbuki liustikult. Esimene ekspeditsioon Džomolungmale toimus 1921 George Mallory juhtimisel. Uuriti põhjapoolset pääsu mäele, tõusti umbes 7000 m kõrgusele. 1922 tegi Mallory uue katse, kuid ei jõudnud tippu, seitse kohalikku kandjat hukkus lumelaviinis. 1924 pöördus Mallory taas Džomolungmale ning koos Andrew Irvine'iga üritasid nad tippu tõusta, kuid jäid kadunuks. (Mallory surnukeha leiti 1999 tema ja Irvine'i hukkumispaiga otsimise ekspeditsiooni käigus.) Esimestena tõusid Džomolungma tippu John Hunti juhitud Inglise ekspeditsioonist osa võtnud uusmeremaalane Edmund Hillary ja šerpa Tenzing Norgay (1914–86) mööda lõunapoolset marsruuti, nad jõudsid tippu 29. V 1953 kell 11.30 kohaliku aja järgi. Esimesed ilma lisahapnikuta tipputõusjad olid Reinhold Messner (Itaalia) ja Peter Habeler (Austria), Messner oli ka esimene sooloronija Džomolungmal. Esimene eestlane Džomolungma tipus oli Alar Sikk (2003), peale tema on tippu tõusnud ka Tanel Tuuleveski ja Andras Kaasik (2011).

Kirjandus

• Tenzing ja J. R. Ullman. Lumetiiger. Tallinn, 1960
• J. Krakauer. Hõredasse õhku. Tallinn, 2000
• R. Plumer, T. Sarmet. Everesti päevik. Tallinn, 2005

Välislingid

• Mount Everest history and facts (inglise keeles)
• Everest ajakirja National Geographic kodulehel (inglise keeles)
• Veebikaamera (jälgib Mount Everesti tippu ja tipust paremal asuvat platood Kala Patthari (5675 m) tipust)
• P. Kangur. Võru mees maailma katusel. – Eesti Ekspress, 28. mai 2003 
• U. Jaagant. Eestlased Mount Everesti tipus. – Eesti Päevaleht, 17. mai 2011

EE 2, 1987, VE, 2006; muudetud 2012