alpinism

Alpinisti varustus: a mäesaabas koos nn kassiga, b alpikirka, c jääkirves, d kaljukonksud, e torujäänael, f karabiinhaagid, g redel, h kruvijäänael, i platvorm, j kiilnael, k kivipuur

alpinism, mägironimine (Ameerikas mountaineering), raskesti ligipääsetavate mäetippude sportlik vallutamine. Alpinism nõuab eriettevalmistust ja -varustust ning oskust võita pinnamoest, kliimast ja kõrgusest tulenevaid takistusi (kaljuseinad, mägijõed, liustikud, madal õhutemperatuur, hõre õhk, tugev päikesekiirgus jms).

Alpinismile eelnesid kultuslikud mäkketõusud (nt jaapanlastel Fudžijamale (3776 m), inkadel Andide tippudele) ja uurimisretked (nt konkistadooride käik Popocatepetli (5465 m) vulkaanile 1519, Alexander von Humboldti tõus Chimborazole (6268 m; 1802). Alpinismi alguseks loetakse prantslaste Jacques Balmat ja Michel-Gabriel Paccardi esmatõusu Mont Blanc'ile (4810 m) 1786. Maailma kõrgeimate mäetippude (üle 8000 m) vallutamine algas esmatõusuga Annapūrnale (8091 m; 1950) ja maailma kõrgeimale mäele Džomolungmale (Mount Everestile, 8848 m) 1953. Venemaa alpinismi alguseks loetakse Johann Friedrich Parroti ja Hatšatur Abovjani esmatõusu Araratile (5137 m) ja Killar Haširovi esmatõusu Elbruse idatipule (5642 m), mõlemad 1829. Nõukogude alpinism algas 1923 tõusuga Kazbekile (5047 m) ja Avatša vulkaanile (2741 m). 1930. aastate alguses saavutati silmapaistvaid tulemusi kõrgalpinismis (esmatõus Han-Tengri (7010 m) ja Kommunismi (Ismoil Somoni; 7495 m) mäetipule). Mais 1982 tõusis 11 NSV Liidu alpinisti Džomolungma tippu. 1934 kehtestati märgi „NSV Liidu alpinist” nõuded, algas alpinistide ja alpinismiinstruktorite ettevalmistamine alpilaagreis. Aastast 1949 korraldati NSV Liidu meistrivõistlusi (hinnati marsruudi raskust ja läbimise taktikat). Aastast 1961 antakse aunimetust Lumeleopard neile alpinistidele, kes on tõusnud endise NSV Liidu territooriumil asuvate üle 7000 m mägede tippu.

Mägironimine

Alpinismi jagatakse tinglikult kaheks:

• tehniline alpinism ehk madalates mägedes suurtel seintel mitmeid päevi kestev ronimine,
• kõrgtõus ehk nädalate (isegi kuude) pikkune tõus mäenõlval tipuni ja laskumine jalamile. Kõrgtõusul on ülioluline aklimatiseerumine. Organismi kohandamiseks tõustakse baaslaagrist järk-järgult ülespoole ja viibitakse kõrgemal 12–36 tundi, siis laskutakse taas allapoole, et organismile puhkust anda. Järgmisel aklimatiseerumistõusul minnakse veel kõrgemale jne. Enne tipuüritust puhatakse baaslaagris (võimalusel veelgi allpool). Teine aklimatiseerumise meetod ehk alpitõus seisneb selles, et tõustakse ööpäevas maksimaalselt 300 m, siis jäädakse laagrisse nii kauaks, kuni hea enesetunne taastub. Seejärel jätkatakse tõusu.

Esimene eesti alpinistide vallutatud tuntuim mäetipp on Kazbek (1957). 1960. aastail hakati sooritama esmatõuse (tuntuim Estonia; 1970.–80. aastail J. Kreuksi, J. Anveldi, Tartu ülikooli, Tallinna ja J. F. Parroti mäetipp), 1970–83 tõusti kõikidele NSV Liidu üle 7000 m kõrgustele tippudele. 1998 tõusid 5 eestlast esimest korda üle 8000 m tipule (Cho Oyu, 8201 m), 2003 vallutas Alar Sikk esimese eestlasena Džomolungma. 10 eestimaalast on saanud Lumeleopardi aunimetuse. Eestis tegutseb mitu alpinismiklubi, kus õpetatakse huvilistele alpinismitehnikat, korraldatakse mägiekspeditsioone ja alpinismivõistlusi.

Alpinismile lähedane on mägimatkamine, kus läbitakse erineva keerukusastmega mägimarsruute, kuid ei tõusta ülikõrgetele tippudele. Erinevus alpinismist väljendub selles, et mägimatkal liigutakse iga päev maastikul suhteliselt pikki vahemaid, alpinismis keskendutakse harilikult konkreetse mäetipu vallutamisele, läbides matkates vaid teekonna asustatud punktist baaslaagrini (seda eelkõige parema aklimatiseerumise huvides). Mägimatkal kantakse harilikult kogu varustust pidevalt endaga kaasas, alpinistid viivad oma varustuse järk-järgult tõusulaagritesse (sel juhul saab vahepeal laskuda ja uuesti tõusta kerge kandamiga; v.a alpitõusu meetodil). Alpinistidel on harilikult ka kalju- ja jääronimisoskused.

Loe täiendavalt artikleid matkasport ja kaljuronimine.