Pählapuu, Laura

Laura Pählapuu (22. VII 1984 Tallinn), lavastuskunstnik. Eesti Kunstnike Liidu (2011), Eesti Teatriliidu ja Eesti Lavastuskunstnike Liidu liige (2019). Rainer Sarneti elukaaslane.

Lõpetas 2003 Tallinna 21. Kooli ja 2006 stsenograafia erialal Eesti Kunstiakadeemia (juhendaja Lilja Blumenfeld), omandas 2009 samas joonistamise erialal magistrikraadi.

Töötanud 2009–19 ja aastast 2024 vabakutselisena. Olnud 2019–21 Eesti Draamateatri majakunstnik ja 2021–24 peakunstnik.

Tegutsenud 2008–20 Eesti Kunstiakadeemias joonistamise õppejõuna.

Kujundanud filme („Kinnunen”, 2007, Ruut; „Vaino Vahingu päevaraamat”, 2021, Klaasmeri).

Illustreerinud raamatuid, disaininud rõivaid, valmistanud nukumaju.

Gombrowiczi Iwona, burgundi printsess (2005 Theatrumis)
Elioti Kokteiliõhtu (2006 Theatrumis, kostüümid)
Keski-Vähälä Raimo Reiska Raksa (2008 Helsingi Linnateatris)
Fassbinderi NO77 Praht, linn ja surm (2010 NO99-s)
Luubi Piloot (2010 Ugalas)
Pagnoli Tuulesaared (2010 Theatrumis, kostüümid)
Molière’i Misantroop (2011 Theatrumis, kostüümid)
Vadi Minu isa 20 aastat hiljem (2011 Ugalas)
García Lorca Lillede keel (2012 Von Krahli Teatris)
Vadi Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (2012 Rakvere Teatris)
Jalaka Nibud ehk Hetk me elude katkematus reas (2012 Von Krahli Teatris, kostüümid)
Carnevali Kraepelini variatsioonid (2013 Eesti Draamateatris)
Ivaškevičiuse Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika (2016 Eesti Draamateatris)
Gorki Päikese lapsed (2019, EMTA lavakunstikooli diplomilavastus)
Massini Lehman Brothers (2020)
Lille ja Põldma Teises toas (2021 Eesti Noorsooteatris)
Ionesco Kuningas sureb (2021 Theatrumis)
Dostojevski ja Sarneti Ülestähendusi põranda alt (2023 Tallinna Linnateatris, kunstnikuauhind)
Pasolini ja Epneri Teoreem (2023, kunstnikuauhind)
Sophoklese Antigone (2024 Vanemuises, kunstnikuauhind)
Lille ja Põldma Üks helevalge tuvi (2024, kunstnikuauhind)
Tšehhovi, Melville’i ja Epneri Leviaatan (2024, Ekspeditsioon, kunstnikuauhind)
Levini Krum (2025 Tallinna Linnateatris)
Shakespeare’i ja Sarneti Hamlet (2026 Eesti Draamateatris)

K. Nõlvak. Miks mitte abielluda Iwonaga: [Iwona, Burgundi printsess]. – Sirp, 6. mai 2005
K. Ilves. Tase. – Sirp, 12. juuni 2009
M. Kask. Ausa teatri kunstnik. – Anne & Stiil 2012, 4
A. Laasik. Laura Pählapuu lõi Lorca roosikasvatuse kilehoonemaailma: [Lillede keel]. – Eesti Päevaleht, 14. aprill 2012
E. Pajula. Kuidas räägivad lilled?: [Lillede keel]. – Sirp, 20. aprill 2012
Laura Pählapuu, why scenography? Interviewed E. Epner. – Estonian Art 2013, 2
H. Soans. Porte-fenêtre jutustuse sisestruktuuridesse. – Sirp, 8. märts 2013
M. Pesti. Ülestähendusi inimese olemusest. Lavastuste „Ülestähendusi põranda alt“ ja „Teoreem“ võrdlev analüüs. – Teatrielu 2023
M. Johannes. Kuhu kadusid kodud?: [Üks helevalge tuvi]. – Sirp, 9. august 2024
E.-E. Tuulik. Keegi ei mäleta teatriretsepti: [Leviaatan]. – Teater. Muusika. Kino 2025, 2
M. Peters. Eripalgeliste teatritraditsioonide dialoog: [Hamlet]. – Sirp, 20. märts 2026

Fassbinderi „NO77 Praht, linn ja surm” (NO99, 2010)

García Lorca „Lillede keel” (Von Krahli Teater, 2012)

Ivaškevičiuse „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” (Eesti Draamateater, 2016)

ETBL, 2016 (T. Truuvert); täiendatud 2026