Visnapuu, Henrik

Henrik Visnapuu (pseudonüüm Tulihänd; 2. I 1890 Leebiku vald, Helme kihelkond – 3. IV 1951 New York), luuletaja, näitekirjanik, kirjandus- ja teatrikriitik. Eesti Kirjanike Liidu liige (1922) ja Eesti Näitekirjanike Liidu asutajaliige (1936). Eduard Visnapuu vend. Isa talusulane, hiljem metsavaht.

Õppis Tartu linnakoolis, sooritas 1907 Narva gümnaasiumis algkooliõpetaja kutseeksami ja 1916 Tartu Aleksandri gümnaasiumis küpsuseksamid, õppis 1917–23 Tartu ja Berliini ülikoolis keeli ja klassikalist filoloogiat. Oli vabakutseline kirjanik (kuulus 1917–20 rühmitusse Siuru), 1934–37 ja 1942–44 Draamateatri dramaturg, 1935–37 valitsuse informatsiooni- ja propagandanõunik, 1937 ajalehe Uus Eesti toimetuse liige, 1937–40 ajakirja Varamu tegevtoimetaja. Avaldanud luulekogusid, kirjutanud näidendeid. Sisustas 1917 Tallinna Teatajas teatrikirjade rubriiki, avaldas 1920.–30. aastatel ajakirjades Looming ja Olion teatrialaseid probleem- ja ülevaateartikleid. Põgenes 1944 Saksamaale, elas aastast 1949 USA-s, asutas koos Kadi Tanilooga 1950 New Yorgi Eesti Teatri.

Ta on kirjutanud mälestusteraamatu „Päike ja jõgi” (1951). Temast on eluloofilm „Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri” (2010). 1952 loodi Kanadas Henrik Visnapuu preemia fond. 

Näidendid

  • Meie küla poisid (1931)
  • Madaam Sohk ja pojad (1932)
  • Otepää all (1933)
  • Killamägedel (1934)
  • Maa-alused (1935)
  • Kuus venda (1936)
  • Maa vabaduse eest (1938)

Kirjandus

Arhiivimaterjale

  • Eesti Kultuurilooline Arhiiv, fond 212
  • Eesti Teatri- ja muusikamuuseum, fond T499

Välislinke

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2014