Viisimaa, Vello

Vello Viisimaa (1. I 1928 Tallinn – 14. II 1991 Tallinn), näitleja. Eesti Teatriliidu liige (1952). Isa Aarne Viisimaa. Oli abielus Teesi Viisimaaga. Tütar Piret Viisimaa on Teoteatri looja ja kunstiline juht.

Õppis 1941–44 Tallinna 2. gümnaasiumis ja 1945–48 Estonia draamaõpperühmas. Oli 1944–49 Estonia näitleja ja inspitsient ning 1950–80 operetisolist, osales ka ooperis ja balletis. Esines estraadil ja Eesti Televisiooni meelelahutussaadetes, mängis telelavastustes („Nõiakivi”, 1979) ja filmis („Mehed ei nuta”, 1968; „Noor pensionär”, 1972, mõlemad Eesti Telefilm). Olnud lavastaja assistent ja juhendanud taidlusringe, sh Pajusi kultuurimaja näiteringi.

Meie Matsi mälestusauhind 1991.

Lavastusi

  • Zolotonossi Kui Aadam on puhkusel (1959)

Osi

Lehma-Liisi – Olga Lund, Heinerle – Vello Viisimaa. Falli „Lõbus talupoeg“. Estonia, 1936

Kurt – Vello Viisimaa. Arro ja Normeti „Rummu Jüri“. Estonia, 1955

  • Heinerle (Falli Lõbus talupoeg, 1936 Estonias)
  • Näitleja proloogis ja Norra kapten (Shakespeare’i Hamlet, 1945)
  • Schweinitz (Millöckeri Kerjusüliõpilane, 1947)
  • Tentsik (Tšehhovi Kolm õde, 1947)
  • Szereny ja Boni (Kálmáni Silva, 1948 ja 1950)
  • Päike (E. Kapi Kalevipoeg, 1949)
  • Pappacoda (Straussi Öö Veneetsias, 1951)
  • Sako (Dolidze Keto ja Kote, 1953)
  • prints Orlovski (Straussi Nahkhiir, 1953)
  • Kurt (Arro ja L. Normeti Rummu Jüri, 1955)
  • St. Brioche (Lehári Lõbus lesk, 1955, ka lavastaja assistent)
  • Stanislaus (Zelleri Linnukaupleja, 1956)
  • Napoleon Saint Cloche (Kálmáni Bajadeer, 1957)
  • Alfred (Arro ja L. Normeti Tuled kodusadamas, 1958, ka lavastaja assistent)
  • Zsupán (Kálmáni Mariza, 1959)
  • Robert Herham (Kawani Sensatsioon Londonis, 1960)
  • Villu (L. Normeti Stella Polaris, 1961, ka lavastaja assistent)
  • Riks (Oidi Muhulaste imelikud juhtumised, 1962)
  • Benjamin Kidd (Rombergi Kõrbelaul, 1963)
  • Toni (Kálmáni Tsirkusprintsess, 1964)
  • Mesik (Raudmäe Kiri nõudmiseni, 1965)
  • Lumemüüja (Tambergi Raudne kodu, 1965)
  • Kustas (Valgre ja Raudmäe Muinaslugu muusikas, 1967)
  • Gaetan (Dobrzanski Kuninga loož, 1969)
  • Skriba (Tubina Barbara von Tisenhusen, 1969)
  • Röövel (Vinteri ja RaudmäePipi Pikksukk, 1969)
  • Jeremias Bunbury (Natschinski Minu sõber Bunbury, 1970)
  • Vangivalvur, doktor Blind (Straussi Nahkhiir, 1973)
  • Must Kotkas (Frimli ja Stotharti Rose-Marie, 1976)
  • Kirjuša (Kaks kevadpäeva, Dunajevski muusika, 1978)

Helikandjaid

  • I. Kálmán. Bajadere. Katkendid (LP, 1990)
  • Eesti lauljaid operettides I-II (LP; 1972)
  • Kõige suuremad sõbrad. Lemmiklaulud ETV lastesaadetest (DVD, 2005)
  • Rahvusooper Estonia 100, 9 (CD, 2006)

Kirjandus

  • T. Viisimaa. Vello Viisimaa. Lauldes vihmas. Tallinn, 2011
  • Th. Lemba. „Lõbus talupoeg”. – Päewaleht, 2. oktoober 1936
  • V. Ojakäär. „Öö Veneetsias” RAT „Estonias”. – Sirp ja Vasar, 27. oktoober 1951
  • A. Liives. „Bajadeer”. Uus operetilavastus RAT „Estonias”. – Õhtuleht, 4. mai 1957
  • F. Randel. „Aadama” head ja vead. – Õhtuleht, 30. oktoober 1959
  • F. Randel. „Muhulastest” muusikas. – Õhtuleht, 14. juuni 1962
  • H. Tõnson. Operetist, mille üle vaieldakse. – Sirp ja Vasar, 7. juuni 1963
  • V. Kivilo. „Vikerlased” on taas laval. – Õhtuleht, 26. juuni 1969
  • V. Paalma. Viisimaa maal. – Maaleht, 7. jaanuar 1988
  • Estradöör Vello Viisimaa. Intervjueerinud K. Saarsen. – Eesti Päevaleht (Stockholm), 22. novmeber 1989
  • [Nekroloog]. – Kodumaa, 20. veebruar 1991
  • J. Lukas. Pajusis avati mälestustahvel Vello Viisimaale. – Vooremaa, 6. august 2002
  • V. Ojakäär. Proffide tase. – SL Õhtuleht, 3. november 2005
  • M. Taggo. Viisimaa komödiantlik lust. – Nädal, 14. jaanuar 2008
  • M. Karlson. Vello Viisimaast, soojuse ja armastusega. – Postimees, 17. november 2011
  • K. Link. Kõik minu isast: Vello Viisimaa. – Eesti Naine: Elu Lood 2012, 1
  • U. Vahe. Vello Viisimaa kuulas üht plaati kogu elu. Muusikat jätkus sellelt Metsakalmistulegi. – Õhtuleht, 13. veebruar 2016

Arhiivimaterjale

  • Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T37

Välislinke

ETBL, 2000 (E.Loit), EMBL (T. Õun); täiendatud 2017