Georg Stahlbergi portree pühendusega Raimund Kullile, 30.05.1928.

Georg Karl Stahlberg (15. III 1866 Tartu – 6. III 1942 Tartu), laulja (bass) ja pedagoog.

Lõpetas 1890 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna. Õppis lapsena klaveri- ja viiulimängu, gümnaasiumi ajal ka laulmist, debüteeris 1886 Weberi ooperis „Nõidkütt” (Eremiidi osa). Laulmist õppis 1894 Peterburis O. Sefferi, 1895 Kölnis B. Stolzenbergi ja 1896–97 Veneetsias Antonio Selva juures.

Laulis Parma Kuninglikus Ooperiteatris ja 1898–1902 Hamburgi ooperiteatris. Asus 1902. aastal elama taas Tartusse, kus hakkas lauluõpetajaks, andes ka kontserte ning esinedes külalisena oratooriumides ja ooperites, nt 1912 Viini ooperiteatris (repertuaaris 65 ooperit, sh Wagneri „Tannhäuser”, „Lohengrin” ja „Nürnbergi meisterlauljad”). Esines Esimese maailmasõjani regulaarselt kontsertidega Berliinis, Łódźis, Roomas, Moskvas ja Peterburis. Oli 1900–30 Eestis tunnustatud oratooriumilaulja (nt Haydni „Aastaajad” ja „Loomine”), osales 1913 Estonia hoone avapidustustel Tobiase „Joonase lähetamise” katkendite ettekandel. Tegeles sõja-aastail põllumajandusega, ent jätkas 1922–28 õpetajatööd Tartu konservatooriumis ja hiljem oma stuudios eraõpetajana. Tal oli 35 pedagoogiaasta jooksul üle 250 õpilase, tuntumaid: Leenart Neuman, Benno Hansen, Rudolf Jõks, Aarne Viisimaa, Martin Taras, Arno Niitof.