Ruhnu niidud ja rohumaad
Niidud ja rohumaad paiknevad Madal-Ruhnul ning varasematel aegadel kasutati neid intensiivselt põllu-, karja- ja heinamaadena. 20. sajandi lõpuks oli palju alasid puude ja põõsastega kinni kasvanud, mitmel pool asendunud sanglepistike, aga ka muud tüüpi metsadega. Praegusel ajal on Ruhnul haritavat maad kokku 86 ha ning karjatamiseks ja heinategemiseks kasutatavad rohumaad (227 ha) jäävad peamiselt saare kesk- ja lääneossa.
Looduslikest rohumaadest on enim levinud kuivad ja niisked palurohumaad, liigivaesed soostunud rohumaad ning rannarohumaad. Ruhnul peaaegu puuduvad teistele saartele omased loorohumaad, nendega sarnanevaid kooslusi on väikeste laikudena saare põhjaosas, seal kasvavad näiteks harilik kukehari (Sedum acre), harilik näär (Pimpinella saxfraga), muulukas, kassiristik (Trifolium arvense) ja nurmnelk (Dianthus deltoides). Idarannikul on valgete luidete taga omapärast nõmmerohumaad, kus ei kasva puittaimi, küll aga ohtralt samblikke.
Saare edelaosas laiub peamiselt roostik, selle laienemist soosib maapinna kerkimine ja sopiline ning setteline rand. Roostik on vallutamas ka soolakulisi rannarohumaid. Roostiku vohamise ja rohumaade kinnikasvamise vähendamiseks toodi mais 2013 saarele 50 šoti mägiveist.
Madal-Ruhnul paikneb 5 pärandkultuurmaastikku. Saare läänerannikul olev Pärsi–Holma rannaniit on suure looduskaitselise väärtusega, paistes silma nii maastikuliselt kui ka liigiliselt koosseisult. 2007. aastast on nende kaitse tagatud Ruhnu hoiuala moodustamisega.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- Eesti ranna- ja luhaniidud. Toimetajad E. Leibak ja L. Lutsar. Tallinn, 1996
- A. Kalda. Ruhnu luiteil, männikuis ja niitudel. – Eesti Loodus 1989, 8
- J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
- E. Roosaluste. Ülevaade Ruhnu saare taimkattest. – Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat, 73. köide. Tallinn, 1993
- L. Tarang jt. Väike pärandkultuuri käsiraamat. Tartu, 2007
Loodud 2014