Rakke lubjatehas

Rakke lubjatehase ringahjude korpuste varemed ja korsten

Rakke lubjatehase Kamariku karjäär

Kadaka saematerjali laoplats, esiplaanil veski ja saekaater (1930. aastad).

Rakke lubjatehas, lubja tootmise ja turustamisega tegelenud ettevõte Rakkes, alustas tegevust 1910, enne Esimest maailmasõda Venemaa suurima lubjatehas. Tehase ringahi oli nii ehituselt kui ka tootmisvõimsuselt Eestis suurim. Toodeti kustutamata lupja, mis läks ehitustööstusele. Tehase rajaja ja omanik oli kohalik ettevõtja Karl Kadak.

Praeguseks on säilinud nelja Kamariku maa-ahju varemed, Rakke ringahjude korpuste varemed ja maailmas ainulaadne korsten.

Lubja tootmine Rakke ümbruskonnas

Teated lubjaahjudest Rakke ümbruskonnas on pärinevad mitme sajandi tagant. Esimesed lubjaahjud ehitati mõisnike poolt oma ehituste tarbeks, 19. sajandi viimasel veerandil asuti lubjaahje rajama taludes. Teadaolevalt oli lubjaahi Ao, Jaola, Kamariku, Lammasküla, Peindla ja Räitsvere külas, kõigi nende juures olid ka väikesed paemurrud. 1890. aastatel rajas endine Simuna kõrtsmik Karl Kadak viis suurt maa-ahju ja Kamariku paemurru Jaola külas. Sellega pani ta aluse lubja tööstuslikule tootmisele Rakkes. Toodangu transporti hõlbustas 1877 avatud Tartu–Tapa raudtee, keskseks laadimisjaamaks kujunes Rakke. Lubi veeti hobustega Rakke raudteejaama. 1904–05 rajati Kamarikult Rakkesse 17 versta pikkune kitsarööpmeline raudtee (algul 762 mm, 1915. aastast 750 mm laiune).

Rakke lubjatehas 1920.-30. aastatel

Põhjalikud ümberkorraldused toimusid 20. sajandi alguses, kui Kadak tõi lubjatootmise Kamarikust Rakkesse. Seniste maa-ahjude asemele ehitati kaks moodsat ringahju. 1910 ehitatud ringahjul oli 18 kambrit ja 89 küttetorude rida ahju laes, korpuse pikkus oli 47 m, laius 17 m ja kõrgus 3,7 m. Korstna kõrgus on 59 m (maapinnalt), alumise osa läbimõõt 2 m ja välisläbimõõt 4,2 m ning tipu välisläbimõõt 2,28 m. Korstnal on tekst „Ehitas KADDAK 1910". Algul veeti kivi Kamariku karjäärist Rakkesse hobustega, tootmise laienedes aga mootorveduri abil. Esimese maailmasõja eel kasvas nõudmine lubja järele märgatavalt ning 1913 valmis tootmise laiendamiseks teine ringahi (16 kambrit ja 94 küttetorude rida ahju laes). Need töötasid 1975. aastani.

20. sajandi alguses töötas tehases 70–80 inimest, hiljem tõusis tööliste arv üle saja. Töölistele ehitati kahekorruseline telliskivimaja, teine maja Pastimäel ja puitelamud Kamarikul. Kuna looduslikud tingimused olid soodsad ja transpordivõimalused head arenes tootmine kiiresti ning 1920. aastate lõpuks kujunes Rakke kõrvuti Tamsaluga Eesti ala suurimaks lubjatootjaks. 1927 ehitati laiarööpmeline raudteeharu Rakke jaamast ringahjudeni. 1920. aastate lõpus omandas Kadak ehitusmaterjale tootva osaühistuse Silikaat, millest kujunes lubjatehase toodangu suurim tarbija. Lubjavabriku ümber kerkis kiiresti paarisaja elanikuga töölisasula. 1938 ehitati Rakke esimene šahtahi, mida köeti puude, hiljem põlevkiviga.

Nõukogude aeg ja tänapäev

1959 valmis Rakke lubjatehases neli uut põlevkiviahju. 1960 reorganiseeriti Tamsalu lubjatehas Rakke lubjatehase  tsehhiks (lubja tootmine Tamsalus lõpetati 1994). 1988 valmis kaks uut gaasiga köetavat šahtahju, 3 vana ahju viidi gaasiküttele üle 1991. Tehas jäi seisma 1992, kuid alustas uuesti tööd 1996. Praegu on ettevõtte omanik Põhja-Euroopa suurim lubjatootja Nordkalk Corporation ja nimeks Nordkalk Eesti Rakke lubjatehas.

Kirjandus

• E. Tomberg. Rakke Lubjatehas XX sajandil. Tallinn, 2003
• A. Kinnep. Karl Kadak. Karjapoisist lubjakuningaks. Rakke Valla Hariduse Selts, 2012