Tagasi ETBL-i avalehele

Polli mõis

Polli mõisa peahoone

Polli mõisa tall

Polli mõisa koertemaja ja jääkelder

Polli mõisa viinaköök

Polli mõis (saksa Pollenhof), rüütlimõis ajaloolisel Pärnumaal Karksi kihelkonnas, asub nüüdisaegses Karksi vallas, Karksi-Nuiast umbes 2 km põhja suunas Karksi-Halliste ürgoru kallastel.

Polli mõis kuulus algselt kõrvalmõisana Karksi mõisa koosseisu, mis 17. sajandi lõpul redutseeriti. 1720. aastatel moodustati Karksi mõisa edela- ja läänepoolsetest aladest iseseisev Polli mõis. 1744 kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna mõisa oma kantslerile krahv Aleksei Bestužev-Rjuminile. 1747. aastal ostis selle maanõunik von Taube, kes asus laostunud mõisa majanduselu korrastamiseks innukalt ehitama tootmishooneid. 1770. aastatel ostis võlgadesse sattunud mõisa maakohtunik Otto Magnus von Dunten, 1787. aastast kannab perekond krahvitiitlit.19. sajandi algul pärandas ta mõisa oma pojale Carl Wilhelm von Duntenile, kes ühendas sellega uuesti ka Karksi mõisa. Duntenite ajal, 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul, elas mõis üle oma esimese õitsengu, rajati ulatuslik park ja hoonetekompleks. Mõisamaadel elavate talupoegade arv kasvas üle 1000 ja mõisateenijaid oli üle 100. 1826. aastal omandas taaskord võlgadesse sattunud mõisa Riidaja Strykide järeltulija, kreissaadik George Constantin von Stryk. Järgnevatel aastatel viib Stryk mõisa taas heale järjele, tegeldes aktiivse riigitöö kõrvalt eriti agaralt metsade majandamisega. 1863. aastal pärandas ta mõisa oma nooremale pojale Edgar von Strykile. Viimane võttis mõisas ette ulatuslikud ehitustööd, lasi 1880. aastatel rekonstrueerida mõisa pargi ja ümber ehitada mõisa peahoone. Samal ajal ajakohastati ka ka mõisa majandushooneid. Polli Strykid on kohalikku rahvatraditsiooni jäädvustunud ebameeldivate tegelastena, keda on värvikalt kirjeldanud Polli vallamajas vallakirjutajana tegutsenud August Kitzberg. Mõisa viimaseks omanikuks oli eelmise vennapoeg Friedrich Wilhelm von Stryk. 1919. aastal mõis riigistati.

1921. aastast töötas mõisas põllutöö-, aastast 1929 põllutöö- ja aianduskool, 1944–46 aiandustehnikum, 1945. aastal asutati Polli Aianduse Instituut, hilisem Polli Katsebaas, mille traditsioone kannab praegu Eesti Maaülikooli koosseisus tegutsev Polli aiandusuuringute keskus (tegutseb uues hoones mõisa naabruses). Tühjana seisnud Polli mõisa hooned müüdi 2003. aastal eravaldusse.

Peahoone

Polli mõisasüdamik koos peahoonega asus samas kohas juba 17. sajandi lõpul. Esimene esinduslik peahoone rajati von Duntenite ajal 18. sajandi lõpus. See oli ühekorruseline, kuid kõrge sokli ja keskosas ka kõrgema pealisehitusega tellishoone, mida kattis plekk-katus. 19. sajandi I veerandil lisati hoonele kaks tiibehitist.

Praeguse kuju omandas peahoone 1887. aastal kui ümberehitusi teostas mõisaomaniku poeg Edgar von Stryk. Peahoonele lisati ühte otsa poolümar tiib, pargipoolne otsafassaad sai pitoreskse neogooti astmikviilu, mis hilisemate ümberehituste käigus on kahjuks hävinud. Hoonele lisati ka kolm keerulise kujuga puitpitsilist varikatust (esi- ja tagaküljele ning parempoolsele otsale). Ümberkorraldusi võeti ette ka siseruumides, valmis esinduslik söögisaal neobarokse figuraalmotiividega kahhelahju, väärispuidust seinapaneelide, tahveluste ja kassettlaega. Sellest ajast pärinevad ka peahoone keskosa esimese korruse aknad koos originaalsulustega.

Pärast võõrandamist toimusid aastatel 1925–27 ja 1931–33 mõisahoones ulatuslikud ümberehitustööd, mille käigus peahoone tiibehitised ehitati kahekorruseliseks ja muudeti siseplaneeringut. Ümberehitused jätkusid ka pärast Teist maailmasõda. Teostatud ümberehitusega kaotas hoone oma kompositsioonilise terviklikkuse. Endisel kujul jäid püsima vaid kaks saali, köögid ja kontoriruumid. Säilinud on glasuurpottahi, treitud detailidega puhvetikapp, söögisaali kassettlagi, peasissepääsu ja saali uksed.

Kõrvalhooned ja park

Polli mõisasüdames on arvukalt hästi säilinud kõrvalhooneid, mis moodustavad huvitava tervikliku mõisakompleksi. Lisaks pompöössele hilisklasistsistlikule aidale (1835) ja valitsejamajale (hävinud) on seal säilinud palju 19. sajandi teise poole ehitisi: sõiduhobuste tall, härjatall (avariiline), lihaait, moonakatemaja, aednikumaja, kasvuhoone ja valitsejamaja, mis moodustavad ühise kompleksi rohtaias, jääkelder ja selle kõrval Eestis ainulaadne koertemaja, karjalaudad, piiritusevabrik ja viinaait, ametnike majad. Lõuna-Eestile iseloomulikuna on enamus hooneid ehitatud maa- ja telliskividest. Polli mõisa puitpitsiline puukuur (sarnanes tänini säilinud puukuuridega Loodi ja Õisu mõisates) lammutati 2000. aasta paiku.

Mõisahoone paikneb suurejoonelises vabakujunduslikus pargis, mille tuumiku suurus on 9,6 ha, sellele liitub 18 ha parkmetsa. Pargi rajamisega alustati juba 19. sajandi alguses. Suuremad ümberplaneeringud toimusid 1890. aastate paiku, mõningatel andmetel aitas pargi kujundamisele kaasa kuulus pargiarhitekt ja Riia linnaaednik Georg Kuphaldt. Tuumiku moodustavad 2 kujunduslikku telge – üks orienteeritud härrastemaja keskteljelt pargisügavikku, teine otsafassaadilt langevale pargiaasale ja paisjärvele orus. Pargi omapärast võlu aitasid ilmestada ka mitmed väikevormid – kolm erinevas stiilis paviljoni, lehtlad ja sillad –, mis tänaseks on kõik hävinud. Park oli ja on liigirikas. 20. sajandi lõpus kasvas seal umbes 170 erinevat vormi ja liiki okas- ja lehtpuid. Põlispuude rühmi on nii 19. kui ka 20. sajandi algusest.

Kasutatud allikad ja kirjandus

  • Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Viljandi rajoon. V. Ranniku (1978, arhiivimaterjal)
  • Polli mõis. Ajalooline õiend. Koostanud E. Kangilaski (1984, arhiivimaterjal)
  • J. Maiste. Eesti mõisad. Tallinn, 1996
  • A. Hein. Viljandimaa mõisad. Viljandi, 1999
  • L. Lamp. Polli park läbi aegade. – Eesti Loodus 2008, 1

EE 12, 2003; muudetud 2013