Peensaar, Boris
Boris Peensaar (aastani 1932 Peetson; 2. X 1919 Pärnu –15. XII 1994 Hästholmen, Rootsi), näitleja ja lavastaja. Isa raudteelane. Oli 1940–43 abielus Erika Torgeriga.
Lõpetas Pärnu 6. algkooli, õppis 1932–33 Pärnu poeglastegümnaasiumis ja 1957–58 Soomes õigeusu vaimulikus seminaris. Alustas lavategevust 1933 Tallinnas Juhan Tõnopa stuudioteatris Puhkekodu, mängis 1938–39 Narva Teatris, 1939–41 Vanemuises ja 1942–43 Draamateatris. Oli Teise maailmasõja ajal 1943–44 Soome sõjaväes, elas aastast 1944 Rootsis. Tegutses 1946–61 näitleja ja lavastajana Stockholmi Eesti Teatris, hiljem Pinna Stuudios ja Göteborgi eesti seltsi näiteringis.
Lavastusi
- Locheri Kolm peab meid olema (1949)
- Strindbergi Võinuks juhtuda (1951)
- Mälgu Ema (1951, mängis Oskarit)
- Kitzbergi Libahunt (1955 Göteborgi eesti seltsis)
- García Lorca Bernarda Alba maja (1962 Motala stuudioteatris)
- Külveti Sild üle mere (1970 ja 1980 Pinna Stuudios, mängis Paul Toomikut)
Osi
- Lipnik (Zivertsi Mülkasoo (1937)
- Joosep (Tammsaare ja Särevi Andres ja Pearu, 1938)
- Kiir (Lutsu ja Särevi Äripäev, 1939 Narva Teatris)
- Käsper (Kivika ja Annisti Nimed marmortahvlil, 1939 Narva Teatris)
- Mitšman (Korneitšuki Laevastiku hukk, 1940)
- Rönee (Tammsaare ja Särevi Karin ja Indrek, 1942)
- Timo (Kivi ja Kallio Seitse venda, 1943)
- Tomasso Savelli (Benedetti Bumerang, 1947)
- Kaarel Mardus (Helbemäe Viibinud vastus, 1947)
- Anton Vilepill (Moori Künaraiujad, 1949)
- Marius (Pagnoli Kauged rannad, 1950)
- Mees (Achardi Mees kuu pealt, 1961)
Kirjandus
- W. Mettus. „Karin ja Indrek” E. Draamateatris 24. 4. 42. – Eesti Sõna, 26. aprill 1942
- W. Mettus. „Seitse venda” E. Draamateatris 30. I 43. – Eesti Sõna, 2. veebruar 1943
- Boris Peensaar jälle lavatöös. Lavastab I. Külveti näidendit: Intervjueerinud K. Saarsen. – Eesti Päevaleht (Stockholm), 13. veebruar 1970
- B. Peensaar. Jutuajamine lavastajaga. Intervjueerinud A. M. – Teataja, 24. november 1979
ETBL, 2000 (A. Kreem); täiendatud 2017