patriarh (< kr patriarches 'esiisa'), Vana Testamendi kreeka tõlkes (Septuaginta) Iisraeli suurperekonna pea või hõimupealik. Enim austatud patriarhid olid Aabraham, Iisak ja Jaakob oma 12 pojaga. Iisraeli ajaloo vanimat perioodi nimetatakse patriarhide ajaks. Kuningriigi tekkimise järel muutus patriarh aunimetuseks, mille sai kuningas Taavet, hiljem (70–415 pKr) ka preesterkonna vanem.

Ristiusu kirikus oli patriarh algselt kirikuprovintside ühenduse peapiiskop; patriarh oli Aleksandrias, Antiookias, Konstantinoopolis (alates 6. sajandist oikumeeniline patriarh) ja Jeruusalemmas, paavst kannab Lääne Patriarhi tiitlit, tema kõrgeima jurisdiktsiooni all on kõik Idamaade katoliku kiriku pead (Aleksandria kopti patriarh, Süüria melkiitide patriarh, maroniitide patriarh, Kiliikia armeenia patriarh, Kaldea Babüloonia patriarh). Alates kirikulõhest on olemas mittekatoliku autokefaalsed idakirikud, kes alluvad patriarhi kõrgemale võimule; pariarhid on Konstantinoopoli, Aleksandria, Antiookia, Bulgaaria (aastast 1235 ja 1953), Serbia (1346 ja 1920), Moskva (1589 ja 1917) ja Rumeenia (1925) õigeusu kirikul.

Ülekantud tähenduses auväärne rauk.

EE 7, 1994; VE, 2006