Narva jõgi

Narva joa parempoolse haru astang ilma veeta

Narva joa vasakpoolne haru suurvee ajal

Narva jõgi, Eesti ning Venemaa Leningradi oblasti piirijõgi; pikkus Eesti baaskaardi põhjal 72,5 km (varasemail andmeil 77 km), Peipsi järve – Narva jõe valgala 56 200 km² (sellest Eestis 17 100 km²), keskmine vooluhulk suudmes 380–400, lähtes 330 m³/s. Soome lahte suubuvatest jõgedest jääb Narva jõgi veerohkuselt maha vaid Neevast. Laius 250–650 m, sügavus 4–6 m, langus 30 m. Jões on kümmekond saart (Jaama, Permisküla ja Kuningaküla juures ning Narva linnas Kreenholm). Kui ehitati Narva hüdroelektrijaama, juhiti jõgi Kreenholmist ülemale ehitatud paisuga Ivangorodis 2,3 km pikkusesse derivatsioonikanalisse, paisu taha tekkinud Narva veehoidla ujutas jõesängi 35 km pikkuselt üle ja Narva juga jäi kuivale.

Ülemjooksul, Permisküla (Verhovski) saare ja Gorodenka küla vahel, on jõesäng paene ja vool kärestikuline (Omuti kärestik), teine kärestikuline jõelõik on Narva joast alamal Joaorus. Jõgi on laevatatav Kuningakülast Kulguni ja Narvast suudmeni. Tähtsaimad vasakpoolsed lisajõed on Jaama (16 km), Poruni (11 km), Musta- (23 km), Kulgu (19 km) ja Tõrvajõgi (16 km) ning Gorodenka (21 km) ja Kudruküla (Pruuka) oja (6 km), paremalt suubuvad Vtroja, Tšerjomuhha ja Kriusa ning Narva veehoidlasse Pljussa jõgi. Lauga (Luuga) alamjooksu ja Narva jõe suudmeala ühendab muutliku voolusuunaga Rosona (Rossoni) jõgi.

Narva jõe ääres asuvad Narva ja Ivangorod. Eesti ja Venemaa vaheline piir kulgeb mööda Narva jõe voolunõva.

Varaseimad teated Narva veejõu kasutamise kohta pärinevad 14. sajandist. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli peamiselt joa piirkonnas sae- ja jahuveskeid. 1858 valminud puuvillamanufaktuuri käitanud neli vesiratast (neist kahe võimsus 500 hobujõudu) olid tollal maailma võimsaimad vesirattad. Viimaseid aastast 1868 asendanud turbiinid (neist esimene 1300 hobujõudu) olid kaua aega maailma võimsaimad hüdroseadmed. Narva jõe paremale kaldale rajati 1950–57 Narva hüdroelektrijaam (125 MW).

Asustus tekkis Narva jõe äärde hiljemalt 11.–12. sajandi (vadjapärased kalmed Kuningakülas). Jõge (Narova, Nerova) on Vene kroonikates mainitud alates 13. sajandist. Narva jõe ümbrus on iidne vadja-isuri hõimude asuala, jõgi on alates 13. sajandist olnud Vene valduste ja Eesti ala valitsejate vaheline oluline kultuuriline ja poliitiline piir (see on avaldunud Narva linna ja Ivangorodi kaua kestnud vastasseisus). Narva jõel on sõditud Vene-Liivimaa sõjas, Põhjasõjas, Vabadussõjas (Krivasoo lahing) ja Teises maailmasõjas.

Narva jõe suudmeala Narva-Jõesuu kohal

Narva jõgi suudme lähedal

Narva jõe vasakkaldal on Narva linnus ja paremkaldal Jaanilinna kindlus

Kirjandus

• Narva jõgi ja veehoidla (koostanud Ago Jaani), Tartu, 2000
• A. Järvet. Sada aastat Narva jõe äravoolu mõõtmisi. – Eesti Loodus 2002, 12