Algeline uudismaasüsteem, aleviljelus

maaviljelussüsteem, aja jooksul kujunenud või teadlikult kujundatud maakasutusviiside ja -abi­nõude kogum. Vanim kasutusel olnud maaviljelussüsteem on uudismaasüsteem, mille puhul haritud maal kas­vatati 3–5 aastat teravilja ja jäeti siis põld maha ning rännati mujale. Kui tekkis paikne eluviis, tuli kasutusele jäätmaasüsteem – haritav maa jagati 5–10 osaks, osal neist kasvatati teravilja, ülejäänud osad olid viljakuse taastumiseks kasutamata (söö­tis). Sööti jäetud maa osatähtsuse vähenedes tekkis kesa- ehk kolmeväljasüsteem, s.t haritav maa jagati kolmeks (taliteravilja-, suviteravilja- ja söötis maa). Selline süsteem oli Eestis valitsev teoorjuse lõpuni. Viljavahelduslik ehk neljaväljasüsteem (Norfolki külvikord) pärineb Inglismaalt Nor­folki krahvkonnast, kus 1730. aastatel hakati põllumaad jagama neljaks osaks (ristiku-, taliteravilja-, naeri- ja suviteraviljamaa), seda süsteemi on tänapäeval arendatud ja täiustatud. Nüüdisajal on maaviljelussüsteem jaotunud intensiivmaaviljelussüsteemiks, tavamaaviljelussüsteemiks ja alternatiivseks maaviljelussüsteemiks.

Kirjandus

• Teaduslikult põhjendatud maaviljelussüsteem Eesti NSV-s (autorite kollektiiv). Tallinn, 1983

VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Paivel, H. Vipper)