Kollom, Ernst

Ernst Kollom (18. XII 1908 Koiola vald, Võrumaa – 17. X 1974 Tallinn), graafik, Gita Teearu abikaasa.

Sündis väiketaluniku perekonnas, õppis 1923–27 Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, 1927–31 Pallases Nikolai Triigi ateljees maali ja 1943–45 Moskva Kunstiinstituudis Pavel Pavlinovi juhendusel graafikat. Töötas 1933–40 Tartus vabakunstnikuna, 1940–41 kirjastuse Teaduslik Kirjandus kunstilise ja tehnilise toimetajana. Evakueerus 1941 NSV Liidu tagalasse, oli 1942–43 Jaroslavlis Eesti NSV RKN-i stipendiaat. Töötas 1946–48 Tallinnas kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst ning 1949–52 ajakirja Nõukogude Naine toimetuses, 1952–54 Ajaloo Instituudis, 1955–56 ajakirja Nõukogude Põllumajandus toimetuses, aastast 1956 taas vabakunstnikuna. Aastast 1943 Kunstnike Liidu liige (1948–57 nimekirjast kustutatud).

Sai raamatuillustratsioonide eest 1939 ja 1940 Eesti Raamatufondi ja Eesti Paberi auhinna ning 1947 Nõukogude Eesti preemia.

Looming

Kollom on eesti viljakaimaid raamatugraafikuid. Viljeles eriti tonaalset, ka värvilist puugravüüri. Aastatel 1930–40 kujundas ja osalt ka illustreeris ligemale 250 trükist sh tuntud raamatusarju nagu „Nobeli laureaat” (1935), „Sõjaromaanid ja memuaarid” (1937), memuaaride sari „Marseljeesist Internatsionaalini” (1937), „Põhjamaade romaane” (1938) ning „Looduse” romaanivõistluse raamatud (1938). Osale raamatuile neist sarjadest tegi ka siseilluustratsioone (sh vinjette ja päisliiste). Tema tööde paremikku iseloomustab karge, tõsine, veidi soomelikult romantilise värvinguga realism, jõuline, mahlakas laad, märgatav on tervikliku üldmulje taotlus (H. Barbusse'i „Tuli”, 1937; O. Duuni „Juviklased”, 1938).  Kujundanud ja illustreerinud eesti ilukirjandust, õnnestunuim on K. E. Söödi luulekogu „Kuusirbi õsu” kujundus (1937).

Alates 1930. aastate lõpust hakkas kunstnik järjest enam tegelema vabagraafikaga ning üha enam paelus teda puugravüüri tehnika. Oli Hando Mugasto ja Arkadio Laigo kõrval Eesti ksülograafiatraditsiooni alusepanijaid. Tema meelisteemaks kujunesid linnavaated: „Vanemuine” (1938, puugravüür), „Tallinn leekides” (1942, linoollõige), „Purustatud muinsused” (1945, puugravüür), „Vana Tallinna panoraam” (1958, puugravüür).

Teise maailmasõja ajal lõikas linooli ja puusse teiste kunstnike joonistusi. Loonud kultuuriinimeste portreid (K. E. Sööt, 1937, värviline puugravüür), sh reprosid (A. Puškin, 1949, S. Petöfi, 1955, puugravüür) ja eksliibriseid.