kivikalme
Kõmsi kivikalme
kivikalme, arheoloogias põhiliselt kividest ehitatud kalme, Põhja-Euroopa vanimaid ja levinuimaid kalmeliike. Kivikalmeid hakati kasutama neoliitikumis, alates pronksiajast levisid kivikalmed, peamiselt kivikirstkalmed ja üksikud laevkalmed, arvatavasti Skandinaavia mõjul ka Soome rannikualadele, Eestisse ja Põhja-Lätisse. Varasel rauaajal hakati neil aladel ehitama ka tarandkalmeid. Rauaaja hilisematel järkudel püsis Eestis paljudes kohtades kivikalmetesse matmine, kuid nendel kalmetel puudus harilikult korrapärane siseehitus. I aastatuhandel eKr oli Eesti levinuim kivikalmevorm kivikirstkalme, milles on üks või mitu kividest kirstu ja ümber suuremaist kividest ring (harvemini mitu ringi). I aastatuhande lõpus eKr ja I aastatuhande I poolel pKr ehitati tarandkalmeid, mis koosnevad ühest või mitmest kõrvutisest nelinurgast – tarandist, mida piiras suurtest kividest või paeplaatidest kuivmüür. I aastatuhande II poolel ja II aastatuhande algul kasutati peamiselt korrapärase siseehituseta kivikalmeid.
Vaata ka seotud artikleid
EE 12, 2003; VE, 2006
