kivikirstkalme, alates hilisneoliitikumist ja pronksiajast laialdaselt kasutatud kalmevorm, mille põhitunnus on kividest kirst. Eestis tulid kivikirstkalmed kasutusele nooremal pronksiajal arvatavasti Soome võiSkandinaavia mõjul. Eesti kivikirstkalme on harilikult 8–10 m läbimõõduga madal (kuni 1,5 m kõrge) kivikuhelik, mida ümbritseb suurematest raudkividest või kuivmüürina paeplaatidest laotud kiviring või mitu kontsentrilist ringi; kivilademe keskosa moodustab tihedama tuumiku, milles on kas paeplaatidest või suurematest raudkividest kirst ja selle sees keskne matus. Kalmes võib olla teisigi kirste, paljudes kivikirstkalmetes on teisi surnuid maetud kirstudeta, kivide vahele. Harva on põletusmatuseid. Panuseid leidub vähestes kivikirstkalmetes. Kivikirstkalmeid on rohkesti Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, harilikult on nad kalmistuis rühmadena (Jõelähtme kivikirstkalmistu), mõnikord koos laev- (Lülle laevkalmed) või tarandkalmetega (Jabara kivikalmistu).

Muuksi kivikirstkalme Lahemaal

Võhma kivikirstkalme (1977)

Jõelähtme kivikirstkalmed

EE 12, 2003