jäähoki

Jäähokimängija kiiver

Jäähokimängija rinnakaitse

Jäähokimängija küünarnukikaitse

Väravavahi säärekaitsmed

jäähoki, poortidega (1,15–1,22 m) jääväljakul (56–61 × 26–30 m) mängitav sportmäng, milles 2 uiskudel liikuvat võistkonda püüavad kummist litrit (Ø 7,62 cm, paksus 2,54 cm, mass 156–170 g) teineteise väravasse lüüa. Värav on kummaski väljaku otsas väravajoone keskel. Võistkonda kuulub 2 väravavahti ja 18 väljakumängijat, korraga on väljakul 6 võistlejat (väravavaht, 2 kaitsjat ja 3 ründajat).

Vigastuste vältimiseks kannavad võistlejad kaitsevarustust. Mängitakse erilise kepiga. Mäng kestab 3 × 20 minutit, vaheajad on 10 minutit. Võidab võistkond, kes lööb väravaid rohkem.

Jäähoki ajaloost

Jäähokit hakati mängima Kanadas, seal peeti (1875) ka esimene ametlik võistlus. Esimesed võistlusmäärused pandi kirja 1880. aastal, sellest ajast alates on nad vähe muutunud. Samal aastal sündis Montréalis McGilli ülikoolis maailma vanim hokiklubi. 1893. aastal pandi mängu Stanley karikas (kutseliste võistlus aastast 1910), mille võitmist elukutselised mängijad hindavad isegi kõrgemalt kui olümpiamängude või maailmameistrivõistluste esikohta. Rahvuslik Jäähoki Liiga (National Hockey League, NHL) alustas tegevust 1917. aastal.

Euroopasse jõudis jäähoki 19. sajandi lõpus. 1908. aastal asutati Pariisis Rahvusvaheline Jäähokiliit (pr Ligue Internationale de Hockey sur Glase, LIGH; ingl International Ice Hockey Federation, IIHF). Olümpiamängudele jõudis jäähoki pärast iluuisutamist teise talispordialana 1920. aasta suvel Antwerpenis, neli aastat enne esimest taliolümpiat. Esimesed ametlikud maailma meistrivõistlused korraldati 1930, Euroopa meistrivõistlusi peetakse aastast 1910. 1932. aasta olümpiamängudest 1968. aasta olümpiamängudeni tunnistati olümpiavõitja ühtlasi maailmameistriks ja parim Euroopa võistkond Euroopa meistriks.

Naised mängisid hokit esimest korda Ontarios 1892. aastal. Kuni 1916. aastani korraldati naistele mitmesuguseid turniire, siis järgnes pikem vahe. Uuesti elavnes naiste hoki Põhja-Ameerikas 1960. aastail, praegu on seal teada üle tuhande naiskonna. Esimesed naiste rahvusvahelised võistlused toimusid 1987. Naiste hoki arengule kogu maailmas andis tõuke selle ala võtmine olümpiamängude kavva. Naganos 1998. aastal tulid USA neiud esimesteks olümpiavõitjateks, seni olid suurvõistlustel võidutsenud kanadalannad.

Jäähoki on eriti populaarne Põhja-Ameerikas, Venemaal, Tšehhis, Slovakkias ja Skandinaavia maades ning Soomes.

Väljakumängija hokikepp

Väravavahi hokikepp

Jäähoki värav

Jäähoki väljak

Jäähoki Eestis

Jäähoki Tartu linnameeskond ja õpilasmeeskond Raadi tiigil 17. aprillil 1942

1933. aastal moodustati Eesti Talvespordi Liidu koosseisus hokitoimkond, mis 1933/34. aasta talvel korraldas esimesed Eesti jäähoki meistrivõistlused. Sellest toimkonnast kasvas välja Eesti Jäähoki Föderatsioon, mis alates 2001. aastast kannab nime Eesti Jäähokiliit. Meeste koondis asub Rahvusvahelise Jäähokiliidu edetabelis 26. kohal (2012). Kõrgeim koht edetabelis on olnud 23. (2007).

Eestlannad hakkasid jäähokit tõsiselt harrastama 1994. aastal. Esimest korda osaleti rahvusvahelistel võistlustel 2004. aasta aprillis, samal talvel peeti ka esimesed Eesti meistrivõistlused. Maailmameistrivõistluste sarja lülituti 2007. aastal. 2011. aastal oli naiste koondis Rahvusvahelise Jäähokiliidu edetabelis 37. kohal. 

Kirjandus

• Jäähoki. Tallinn, 1963
• L. Koik, E. Press, H. Saarne, K-R. Sillak, T. Tukk, E. Saar. Jääpall. Jäähoki. Minevikust tänapäevani. Tallinn, 1977
• V. Lään. 15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala. Tallinn, 2006