Ivaškevitš, Aleksandr

Aleksandr Ivaškevitš (27. IV 1960 Thbilisi), näitleja ja tantsupedagoog. Eesti Teatriliidu (1987) ja Näitlejate Liidu liige (1994). Isa sõjaväelane, ema ehitusinsener. Olnud abielus Ljubov Agapovaga.

Lõpetas 1977 Harkivis keskkooli ja 1982 näitleja erialal Harkivi Kotljarevski-nimelise Kunstide Instituudi.

Mängis õpingute ajal Harkivi teatrites. Töötanud 1984–85 Kaliningradi draamateatris ja aastast 1985 Tallinna Vene Teatris. Tegelenud aastast 1988 stepptantsuga, täiendanud end 1992–93 New Yorgis Woodpeckersi Stepptantsukeskuses ja 1996–97 Broadway Tantsukeskuses. Asutas 1993 Tallinnas oma tantsukooli (aastast 1995 Duff-Step Studio, hiljem Duff Tap Studio), õpetanud aastast 1995 lavalist liikumist, tantsu ja vehklemist ka Vene Teatri õppestuudios, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis ning Tallinna Ülikoolis, loonud lavastustele tantsuseadeid. Korraldas 1995–2007 ja 2010 iga-aastast rahvusvahelisele stepptantsupäevale pühendatud kontserti „Jazz & Tap”.

Mänginud teleseriaalides ja filmis („Nimi lumel”, 1980, Harkivi stuudio; „Põgenemine maailma lõppu”, 1992, Venemaa; „Ta suudab kõike”, 1995, Odessa stuudio, viimases kaskadöör ja eriefektide lavastaja; „Ivan Julm”, 2009, Venemaa; „Jaroslav. Tuhat aastat tagasi”, 2010, Venemaa, parima näitleja auhind rahvusvahelisel laste filmifestivalil Artek 2012). Tegutseb ka fotograafina, esinenud näitustega. Temast on portreefilm „Aleksander Ivaškevitš. Mõtisklused teemal…” (2015).

Eesti teatri meesnäitleja preemia 2001. Valgetähe V klassi teenetemärk (2014).

Tantsuseadeid

Osi

  • Lysander (Shakespeare’i Suveöö unenägu, 1984, mängis osa alates 1986)
  • Andrei (Štšekotšihhini Lõks nr. 46, teine kasv, 1987)
  • Afgaan ja Brigadist (Dudaravi Prügimägi, 1988)
  • Rudolfo (Garinei ja Giovannini Ciao, Rudy!, 1991)
  • Donald Baker (Gershe’i Liblikad on vabad, 1993)
  • Kotškarjov (Gogoli Naisevõtt, 1995)
  • Walesi prints (Gorini Kean IV, 1996)
  • Ottavio (Musset’ Marianne’i kapriisid, 1997)
  • Tiit Piibeleht (Vilde Pisuhänd, 1997)
  • Joe (Brecketi, Marshall jr-i ja Wilderi Päikeseloojangu puiestee, 1998)
  • Roland Räim (Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest, 1999)
  • Lev Nikolajevitš Mõškin (Dostojevski ja Jerjomini Idioot, 2000, auhind Draama festivalil 2001)
  • Ivan Vassiljevitš Lomov (Tšehhovi Kohtumised juunis, 2002)
  • Denis Diderot (Schmitti Alasti tõde (Vabameelne), 2003)
  • Manfred (Tätte Palju õnne argipäevaks!, 2005)
  • hertsog Frederic (Shakespeare’i As You Like It, 2006)
  • vikont de Valmont (Laclos’ ja Hamptoni Ohtlikud suhted, 2007)
  • Tšatski (Gribojedovi ja Jerjomini Häda mõistuse pärast, 2008)
  • don Juan (Molière’i Don Juan, 2009)
  • Frédérick Lemaître (Schmitti Frédérick ehk Kuritöö bulvar, 2010)
  • Iljin (Volodini Viis õhtut, 2011)
  • Venelane (Josephsoni ja Agranovskaja Üks suveöö Rootsis, 2012)
  • onu Vanja (Jablonskaja Polõni saar, 2012 Peterburi teatrikompaniis Kovtšeg)
  • onu Vanja (Tšehhovi Onu Vanja, 2014)
  • Jerome Anguste (Nothombi Vaenlane, 2015)
  • Roman (Zaykini Viimane korrus, 2016)
  • Zilov (Vampilovi Pardijaht, 2018)
  • Arkadi Sergejevitš Islajev (Turgenevi Kuu aega maal, 2018)
  • Henry Higgins (Loewe Minu veetlev leedi, 2018 Riia Vene Teatris ja 2020)
  • Aljoša isa (Muhhina Olümpia, 2019)

Kirjandus

  • T. Väljaste. Treppidest üles steppides. – Stiil 1999, 3
  • A. Aasmäe. Mees, kes eelistab Eestit Hollywoodile. – Postimees : Arter, 27. november 1999
  • J. Kulli. Dostojevski „Idioot” kui hinge puhastustuli. – Eesti Ekspress : Areen, 9. märts 2000
  • A. Ivaškevitš. Edu saladus. Intervjueerinud S. Jantšek. – Lava 2001, 2
  • R. Sikk. Stepptantsijal tuksub süda jalgades. – Eesti Päevaleht, 27. oktoober 2001
  • J. Kulli. Menunäitleja oli laval alasti: [Vabameelne]. – SL Õhtuleht, 10. märts 2003
  • Vastab Aleksandr Ivaškevitš. Intervjueerinud M. Kolk. – Teater. Muusika. Kino 2008, 4
  • J. Allik. Ei häda, ei mõistust: [Häda mõistuse pärast]. – Sirp, 10. oktoober 2008
  • Aleksandr Ivaškevitš: Kaifin Eestit! Siin on teistmoodi kui mujal. Intervjueerinud J. Aarma. – Maaleht, 5. veebruar 2009
  • V. Leivak. Aleksandr Ivaškevitš: sõnal on eriline kaal. – Postimees, 1. märts 2014
  • J. Allik. „Onu Vanja” – nii nagu peab? – Sirp, 31. oktoober 2014
  • J. Kulli. Aleksandr Ivaškevitš: „Viiekümneselt alles hakkad mõistma armastuse sügavust”. – Õhtuleht, 8. aprill 2015
  • H. Piip. Usaldades iseennast. – Eesti Naine 2016, 12
  • M. Torga. Aleksandr Ivaškevitš: Olla inimene! – Kesklinna Sõnumid, 15. juuni 2018
  • Näitleja Ivaškevitši eluportreed. Intervjueerinud R. Ranne. – Postimees : Arter, 11. jaanuar 2020
  • А. Ивашкевич. „С любимыми не расставайтесь…”. Интервьюировала Н. Кузнецова. – Эстония, 28 октября 1995  
  • А. Ивашкевич. „Прогулка в ритмах степа…”. Интервьюировала Н. Кузнецова. – Эстония, 6 апреля 1996 
  • Александр Ивашкевич: „Привыкни каждый день перспрыливать забор”. Интервьюировал Б. Тух. – Вечерние вести, 24 мая 1996
  • С. Янчек. Железная роза Александра Ивашкевича. – День за Днём, 5 ноября 2001
  • Э. Кекелидзе. Александр Ивашкевич. Актер, которому мало театра. – Иные берега 2011, 3

Välislinke

Austajanna – Jelena Tarassenko, Rudolfo – Aleksandr Ivaškevitš, Rozi – Liilia Šinkarjova. Garinei ja Giovannini „Ciao, Rudy!” (Vene Draamateater, 1991)

ETBL, 2000 (S. Jantšek); täiendatud 2020 (M. Torga)