Tagasi ETBL-i avalehele

hulkharjasussid

hulkharjasussid, polüheedid (Polychaeta), rõngusside klass, hõlmab ühtedel andmetel üle 6000, teistel üle 10 000 liigi peamiselt meres elavaid enamasti väga arvukaid usse, kellel on pikk lülidest koosnev keha, milles enamasti saab eristada pead, keret ja sabaosa; peas paiknevad meeleelundid, kerelülidel sagarjad harjastega jäsendid ehk parapoodid, mis talitlevad liikumiselundeina; neil paiknevad lõpused. Pikkus olenevalt liigist 1 mm kuni 3 m. Enamik hulkharjausse elab põhjasetetes, mõni neist lima abil liivateradest kokkukleebitud või lubjastunud tupes; on ka väheseid ujuvaid vorme. Toituvad pisiselgrootutest, vetikatest, taime- ja loomajäänustest (detriidist), on olulised kalade toiduna. Valdavalt lahksugulised, sigivad harilikult suguliselt, arenevad moondega. Vastne ujub vabalt, teda nimetatakse pärgvastseks ehk trohhofooriks.

Läänemeres on levinuim kuni 12 cm pikkune tavaline harjasliimukas (Nereis diversicolor); see liik introdutseeriti Aasovi merest Kaspia merre. Tursa- ja navaagapüügil kasutatakse õngesöödana kuni 40 cm pikkust rand-liivatõlva (Arenicola marina), keda kohtab ka Läänemere lääneosas. Fidži ja Samoa saarte korallriffidel elava rohelise palooloussi (Eunice viridis) sugurakkudest pungil tagaosa (eraldub eesosast ja kerkib merepinnale, andes merele iseloomuliku värvuse) peetakse kuivatatult ja küpsetatult maiuspalaks. Vanimad hulkharjasusside kivistised pärinevad Kambriumi ladestust.

a paloolouss, b tavaline harjasliimukas, c Fabricia sabella, d punane süstlõpuslane (Scoloplos armiger)

 EE 3, 1988; MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011