Eesti rahvusliku kirjanduse tekke aeg (1820–1850)

Marahwa Näddala-Leht (esikülg)

Pärisorjuse kaotamine Eestimaa kubermangus 1816 ja Liivimaa kubermangus 1819, rahvahariduse edenemine ja eriti Tartu ülikooli taasavamine 1802 soodustasid oluliselt kultuuri- ja kirjanduselu avardumist. 1820. aastatel hakkasid kirjanduselus domineerima eesti rahvusest literaadid, jättes baltisakslased aegamööda teisejärgulisele kohale. Sellega kaasnes oluline muutus kirjanduses eneses: varasemad baltisaksa literaadid olid eestikeelsele lugejale tõlkinud või mugandanud eelkõige Saksa autoreid, esimesed eesti rahvusest kirjanikud pöördusid aga rahvaluule poole, otsides sealt oma teostele ainestikku. Rahvusliku kirjanduse aluste rajamisel etendasid tähtsat osa Otto Wilhelm Masing, Kristjan Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald.

Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache (kaas)

O. W. Masing oli ratsionalistliku mõttelaadiga valgustuskirjanduse esindaja, ta algatas oma väljaannetega Pühhapäwä Wahhe-lugemised (1818) ja Marahwa Näddala-Leht (1821–23 ja 1825) eestikeelse populaarteadusliku publitsistika. Eesti keele hea tundjana kasutas ta oma väljaannetes loomulikku ja väljendusrikast keelt.

K. J. Petersoni luuletused ja arutlevad päevikumärkmed on kirjutatud 19. sajandi teise ja kolmanda kümnendi vahetusel, need panid aluse eesti lüürikale ja filosoofilisele kirjandusele. Oodide ja pastoraalide loojana on ta saanud mõjutusi antiikkirjandusest, Saksa romantikutelt ja eesti rahvalaulust, sulandades mujalt omandatu kord hümniliselt suurejoonelisteks, kord lüürilisteks luulepiltideks. Oma ajastu eestikeelsest kirjasõnast üleulatuvana ei leidnud tema luule avaldajat ja jäi terveks sajandiks käsikirja.

F. R. Faehlmanni loomingus tõusevad esile müütilised muistendid, mõned luuletused ja kalendrijutud. Valgustuslike teostega alustas loomingut ka F. R. Kreutzwald, oluline on tema „Ma-ilm ja mõnda …” (1848–49). Sentimentaalse jutukirjanikuna tõusis esile Suve Jaan (Jaan Sommer) (jutustus „Luige Laus”, 1843), baltisakslasest autor krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel kirjutas õpetlikke proosaraamatuid („Aiawite peergo walgussel”, 1838, ja „Willem Nawi ello-päwad”, 1839). Populaarsed olid Carl Wilhelm Freundlichi lihtsakoelised, vormilt uuele rahvalaulule lähedased luuletused ja kalendrijutud. Eesti kirjanduse tekkimisele aitas oluliselt kaasa Johann Heinrich Rosenplänteri toimetatud sariväljaanne Beiträge zur genauern Kentniss der ehstnischen Sprache (1813–32), mis avaldas keele- ja folkloorse ainese kõrval ka kirjanduskriitikat. Tartus asutati F. R. Faehlmanni algatusel 1838 Õpetatud Eesti Selts, kus Faehlmann esitas „Kalevipoja” koostamise mõtte.