Eesti klindipaigastikud

Pullapää panga klindimägi

Klindipaigastikud on Põhja-Eesti klindi osad, mida üksteisest eraldavad jõeorud ja klindilahed. Need astangupaigastikud on ühe- või mitmeastmelised. Paljudes kohtades on järsk seinand lamendunud rusunõlvaks. Kõrgema, paese astme jalamil asuv rusunõlv on paekamakaline, seal kasvab valgusvaene laialehine pangamets: jalakas, künnapuu, saar, vaher, pärn, sanglepp ja hall-lepp, on ka toomingat ja kuuske. Alusmetsas kasvab ohtralt laanesõnajalgu ja mets-kuukresse. Seinandi lõhedes on üksikuid põõsataolisi puid ja kaljutaimi. Murrutuse tagajärjel tekkinud astanguid käsitletakse pankadena (Pakri). Rannapiiril on kohati vaid mõne meetri kõrgusi alumisi liivakiviastmeid (Suurupis). Väiksemaid astanguid leidub ka Lääne-Eesti madalikul (Kirblas) ja Saaremaal. Tüüpilise klindipaigastiku kaitseks on moodustatud Ontika maastikukaitseala (astangu kõrgus Ontikal  56 m). Klindipaigastikud on Eesti kõige muljetavaldavamad loodusmälestised, kuid nende pindala on kokku vaid mõni ruutkilomeeter ja selle tõttu on nad maastikurajoonide paigastikulise struktuuri tabelist välja jäetud.

Klindipaigastikke moodustav paekallas pildil Toila ja Ontika vahel

Paljandunud klindijärsak Harjumaal Manniva külas golfiväljakute juures

Klint asub veepiiril või sellest isegi kilomeetreid eemal. Suurupis on lainete murrutada klindi alumine liivakivist aste