A. Gailit „Ekke Moor” (1942, 2. trüki kaas Günther Reindorff)

M. Under „Mureliku suuga” (1943, 2. trüki kaas G. Reindorff)

K. Ristikivi „Rohtaed” (1942)

1940. aasta juunis alanud Nõukogude Liidu okupatsioon, II maailmasõja kandumine Eestisse ja uue Nõukogude okupatsiooni kartuses 1944 vallandunud põgenemislaine katkestasid kirjanduse loomuliku arengu ja lõhestasid selle peaaegu pooleks sajandiks kahte eraldatud ossa. Okupatsioonivõimude stsenaariumi järgi toimunud nn juunipöördega kehtestatud nõukogude võim meelitas enda poole ja pani endaga koostööd tegema pahempoolsete vaadetega ja muidu karjäärihimulisi kirjanikke (näiteks August Alle, Johannes Barbarus, Erni Hiir, August Jakobson, Mart Raud, Johannes Semper ja Juhan Sütiste).

Kirjanduselu ümberkorraldamise eesmärgiks oli muuta kirjandus Nõukogude ideoloogia tööriistaks: lõpetati Eesti Kirjanikkude Liidu tegevus, kirjastused riigistati ja nende tegevus allutati parteiorganite ja Glavliti kontrollile. Algas nõukogude korrale ebasoodsa kirjanduse keelamine ja käibelt kõrvaldamine. Looming jätkas ilmumist, ajakiri Varamu suleti, selle asemel hakkas ilmuma Viisnurk (vastutav toimetaja Aadu Hint), asutati ajaleht Sirp ja Vasar (peatoimetaja Anton Vaarandi), mis pidi propageerima nõukogulikku maailmavaadet ja sotsialistliku realismi meetodit.

1940–41 ilmus uudiskirjandust vähe, ajasündmused kajastusid ainult luules (J. Sütiste poeem „Maakera pöördub itta”, Jaan Kärneri ja Mart Raua luuletused), proosat ei suutnud uued nõuded veel mõjutada, neile vastas vaid 19. sajandi lõpu proletaarset miljööd kujutav Juhan Madariku romaan „Vabariik” (1941). 1940 ilmus Karl Ristikivi „Võõras majas” ja 1941 Hugo Raudsepa „Viimne eurooplane”. Sõja alguses 1941 vallandunud Nõukogude terrori ohvriks langes Jüri Parijõgi, kadunuks jäi Julius Oengo, vangilaagris suri Johannes Hiiemets.

1941, Nõukogude-Saksa sõja alguses taandus enamik Nõukogude võimuga koostööd teinud kirjanikke koos Punaarmeega ja evakueerus Nõukogude tagalasse. Seal rakendati neid peamiselt propagandatöötajatena. Kui sõja kulg Nõukogude Liidule soodsaks muutus, hakati tagalas moodustama kultuurikollektiive (sealhulgas Jaroslavli kunstiansamblid). 1943 asutati Moskvas Eesti Nõukogude Kirjanike Liit ja avaldati kuus numbrit almanahhi Sõjasarv (1943–44). Valdas Saksa-vastast võitlusvaimu õhutav plakatlik luule (J. Kärneri „Viha, ainult viha”, 1944), propagandistlikult kasutati ära Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva ja Lydia Koidula 100. sünniaastapäeva. Püsivaid väärtusi leidub võõraid paiku ja koduigatsust poetiseerivas, eelkõige Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi kujunevas luules.

Saksa okupatsiooni ajal kirjastamisolud paranesid (tegutsesid Eesti Kirjastus (Tallinnas) ja Tartu Eesti Kirjastus) ja tsensuur ei seadnud ilukirjandusele kuigi rangeid piiranguid. Kuigi Loomingu ilmumine oli 1941–44 katkenud, virgutas kirjanduselu Henrik Visnapuu toimetatud koguteos „Ammukaar” (I–II, 1942–43), millele tegi kaastööd enamik kodumaale jäänud kirjanikke. Luules olid olulisimad teosed Nõukogude terrori ja sõjasündmuste ängistust visuaalse teravusega vahendav Marie Underi „Mureliku suuga” (1942, ²1943) ja Betti Alveri poeem „Leib” (ilmumata jäänud luulekogust „Elupuu”). Proosas oli valdav psühholoogilis-realistlik suund, tippteostena lisandusid A. Gailiti lüüriline vagabundiromaan „Ekke Moor” (1941), A. Mälgu „Hea sadam” (1942), Karl August Hindrey „Taaniel Tümmi tähelend” (1942), K. Ristikivi Tallinna-triloogiat lõpetav „Rohtaed” (1942) ja A. Kivika „Karuskose” (1943).

Lähimineviku sündmused, kui mitte arvestada üksikuid erandeid (M. Metsanurga „Dora Praats”, „Ammukaares” 1943; Pedro Krusteni proosakogu „Otsiv hääl”, 1944), proosas veel ei kajastunud. Saksa okupatsioonivõim jälitas pahempoolse meelsusega kirjanikke: vangis olid Valmar Adams ja J. Sütiste, koonduslaagris suri Evald Tammlaan.

1944. aasta sügisel viis Nõukogude väe lähenemine ja paljude kirjanike Läände põgenemine Eesti kirjanduse lõhenemise lõpule. Kodumaalt lahkusid A. Adson, A. Gailit, Bernard Kangro, A. Kivikas, P. Krusten, A. Mälk, K. Ristikivi, Gustav Suits, M. Under ja H. Visnapuu. K. Rumor oli lahkunud juba varem.

EE 11, 2002 (J. Kronberg)