Bakuu reaalkool

Aserbaidžaani Riiklik Majandusülikool

Esimesed aserbaidžaanikeelsed koolid avati 5 sajandil. Alates 7. sajandist õpetati araabia ja alates 11. sajandist pärsia keeles, peamiseks õppimiskohaks olid mekteb ja medrese. 19. sajandil asutati Põhja-Aserbaidžaanis vene-, samuti vene-aserbaidžaani kakskeelseid algkoole. 19.–20. sajandil muutsid sotsiaal-majanduslikud protsessid Bakuu Kaukaasia keskuseks, sellest omakorda sai uut hoogu hariduselu arenemine. Oluline osa hariduse edendamisel oli Gori õpetajate seminari lõpetanud tuntud valgustajatel Cəlil Məmmədquluzadəl, Süleyman Sani Axundovil, Abbasqulu ağa Bakıxanovil, Həbib bəy Mahmudbəyovil (1864–1928), Rəşid bəy Əfəndiyevil (1863 – u 1942), Firidun bəy Köçərlil (1863–1920) jmt. Bakuus, Gəncəs, Naxçıvanis, Şuşas, Şəkis, Salyanis ja teisteski linnades tekkisid uut tüüpi kohalikud koolid. Senise traditsioonilise hariduse andmise asemel hakkasid Seyid Əzim Şirvani (1835–88) Şamaxıs, Mir Möhsün Nəvvab (1833–1918) Şuşis, Mirzə Ismayıl Gasir Lənkəranis ja Mirzə Kazım Qazi Əskərzadə Irevanis kasutama uusi meetodeid. Koolides hakati õpetama ka ajalugu, vene keelt, geograafiat, loodusteadust. Avati rohkesti uusi koole. 1832 avati Bakuus maakonnakool (esimene ilmalik kool, hiljem kubermangukool), kus õpetati vene ja aserbaidžaani keeles, 1848 avati ilmalik kool muslimitele, 1867 reaalgümnaasium, 1901 tänu rahvavalgustaja Zeynalabdin Tağıyevile esimene ilmalik kool muslimi tütarlastele. Oluliselt suurenes nende inimeste arv, kes said kõrghariduse välismaal. Tulnud tagasi kodumaale, said neist valgustuslike ideede toetajad. 1914. aastal oli Aserbaidžaanis 943 algkooli (seal õppis 61 200 last), 18 kõrgemat algkooli, 15 keskkooli ja 3 keskeriõppeasutust. Enne 1917. aastat moodustasid aserbaidžaanid 36,1% algkooli- ja 11% keskkooliõpilastest, kirjaoskajaid oli meeste hulgas 13,1% ja naiste hulgas 4,2%. 1918. aastal pani noore Aserbaidžaani Demokraatliku Vabariigi valitsuse esimesi dekreete ette asutada riiklik ülikool ja võimaldada noortel riiklike fondide arvelt omandada haridust välismaal. Esimeseks ja ühtlasi suurimaks ülikooliks kujunes Bakuu Riiklik Ülikool. 1928 kehtestati kohustuslik alg- ja 1935–51 kohustuslik 7-klassiline haridus, praegu on kohustuslik keskharidus.

Viimastel aastatel on alustanud tööd mitmed uued lütseumid ja kolledžid. 1990 oli Aserbaidžaanis 4268 keskkooli, 2014 oli neid 4505 (sh 28 erakooli). 2013/14. õppeaastal õppis üldhariduskoolis 1 289 272 õpilast.

Kõrghariduse omandamiseks on loodud uusi magistrantuure ja doktorantuure (2013 oli doktorantuur 106 õppe- ja teadusasutuses, seal õppis 2070 üliõpilast), samuti erakõrgkoole. 2014 oli Aserbaidžaanis 52 kõrgkooli (sh 37 riiklikku ja 15 erakõrgkooli), tähtsaimad on Bakuu Riiklik Ülikool (asutatud 1919), maailmas tunnustatud naftaspetsialistide ettevalmistamise keskus Naftaakadeemia (1920) ning Aserbaidžani Tehnikaülikool (1950, kõik Bakuus). Kõrgkoolidest on hinnatud veel Aserbaidžaani Meditsiiniülikool, Aserbaidžaani Riiklik Pedagoogikaülikool, Aserbaidžaani Võõrkeelte Ülikool, Bakuu Slaavi Ülikool, Bakuu Muusikaakadeemia, Aserbaidžaani Riiklik Kultuuri- ja Kunstiülikool, Aserbaidžaani Kunstiakadeemia, Aserbaidžaani Riiklik Majandusülikool, Aserbaidžaani Riiklik Kehakultuuri- ja Spordiakadeemia, Aserbaidžaani Rahvuslik Lennunduse Akadeemia. 2013/14. õppeaastal õppis kõrgkoolis 151 274 üliõpilast (koos doktoriõppe ja välismaiste üliõpilastega 158 144).

Arenenud ja täiustunud on kutseharidust andvate koolide võrk, kus saab omandada sadu erialasid. 2013 oli Aserbaidžaanis 112 kutsekooli ja 58 keskeriõppeasutust, sh üks erakool. 2013/14. õppeaastal õppis kutsekoolis 29 234 ja keskeriõppeasutuses 63 273 õpilast.

2013 oli Aserbaidžaanis 3320 rahvaraamatukogu (sh 495 linna- ja 2825 maaraamatukogu), neist suurim sh Ahhundovi-nimeline rahvusraamatukogu (asutatud 1923, enam kui 5 miljonit säilikut). Klubiasutusi oli 2012. aastal 2731, teatreid 2013. aastal 28, kontserdiasutusi 15 ja muuseume 228 (sh 73 ajaloomuuseumi).

Välislink

• Aserbaidžaani haridusministeeriumi koduleht (aserbaidžaani, inglise ja vene keeles)

EE 1, 1985; täiendatud 2015