Aino Alamaa (aastani 1938 Preitoff, aastani 1947 Pedaka; 2. VIII 1908 Peterburi – 5. IX 1996 Tallinn), kostüümikunstnik ja tarbekunstnik. Eesti Näitlejate Liidu (1936) ja Kunstnike Liidu liige (1937). Isa telefonivabriku meister. Oli abielus Robert Alamaaga. 

Õppis 1918–20 Moskva ja Penza koolides, lõpetas 1924 Tallinna 28. algkooli, 1930 Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsioonimaali ning 1932 portselanimaali ja graafika erialal, täiendas end 1942–44 Tartus Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel Ado Vabbe ateljees maalierialal. Viljeles algul teatrikostüümi, maali ja filigraani, aastast 1937 ka keraamikat, portselanimaali ja nahkehistööd. 1940. aastaist keskendus keraamikale. 1932–44 oli Tallinna Töölisteatri kostüümikunstnik ja näitleja, 1944–46 Noorsooteatri kostüümiala juhataja, 1940–50 ühtlasi Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi õppejõud. 1950. aastail töötas portselanimaalijana, hiljem olnud vabakunstnik. On loonud eesti keraamikas silmapaistvaid terrakotafiguure ning pisiplastikasarju, harrastanud ka loomaplastikat, teinud suuri figuurikompositsioone ja pannoosid.  

Eesti NSV teeneline kunstnik (1969).

EKABL, 1996 (E. Mardna); ETBL, 2000 (M. Valter); täiendatud 2016