Urvet, Jaan

Jaan Urvet (7. IX 1948 Šunja küla, Molotovi oblast), lavastaja, näitleja ja ühiskonnategelane. Eesti Teatriliidu (1972–88, 2004–11) ja Lavastajate Liidu liige (2004–11). Isa arst, ema meditsiiniõde.

Lõpetas 1967 Tallinna 42. Keskkooli ja 1971 näitejuhtimise erialal Tallinna Pedagoogilise Instituudi, omandas 2004 Eesti Muusikaakadeemias teatrimagistri kraadi. Olnud 1970–80 Käpiku ja 1990–98 Tallinna Toomteatri peanäitejuht, 1974–77 ühtlasi Nukuteatri lavastaja ja näitleja, 1970–80 Tallinna Toomklubi projektijuht ja 1990–2013 direktor (2002–13 projektiteatri KATeater kunstiline juht). Töötanud aastast 2014 Ruhnu vallavanemana, tegutseb ka projektijuhi ja koolitajana, juhtinud sh teatriprojekte (Merle Karusoo „Circulus”, 1993, vabaõhuetendus Otepääl; Andres Ehini „Tagaaetav”, 2000 Eesti Harrastusteatrite Liidus). Olnud 1996–98 Tallinna Pedagoogikaülikooli ja aastast 2001 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia külalislektor. Avaldanud ajakirjanduses kultuuri- ja hariduseteemalisi artikleid. 1989–2006 Eesti Harrastusteatrite Liidu esimees, 1998–99 Põhja-Euroopa Amatöörteatrite Alliansi (NEATA) asepresident.

Osi

• Muumipapa ja Hemulen (Janssoni ja Saare Muumimuinasjutt, 1974)
• Orav ja Lill (Bulõškina Varblane otsib oma laulu, 1975)
• konn Volksti ja kloun Kunstkop (Männi Nimi nii, nimi naa, 1976)

Lavastusi

• Milne’i ja Uspenski Karupoeg Puhh (1970 Käpikus)
• Katšanovi ja Uspenski Võluri pärandus (1974)
• Druoni ja Saare Roheliste sõrmedega poiss (1979 Nukuteatris)
• Anderseni Keiser ja ööbik (2001 Kärdla Nukuteatris)
• Alegria Niagaara (2002 Teoteatris, mängis Charles Blondinit, parima lavastuse preemia üleriigilisel harrastusteatrite festivalil 2002 ja meesnäitleja preemia Jaapani teatrifestivalil 2004)
• Traadi Harala elulood (2002 KATeatris)
• Genet’ Toatüdrukud (2004, magistritöö lavakunstikoolis)
• Anderseni Väike merineitsi (2005 Lepatriinu nukuteatris)
• Urveti Tulevarjud (2006, KATeatri ning Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsi ühistöö)
• Ehini Volquin Varbola all ehk Saatuslik kihlvedu (2007 Varbola Haridusseltsis)
• Urveti Tulemängud (2011 KATeatris, mängis Eduard Vildet)
• Gailiti ja Urveti Nipernaadi (2014 Soera Talumuuseumis)
• Kitzbergi, Pincola, Kallase ja Urveti Hundimõrsja (2015 Soera Talumuuseumis)

Kirjandus

• J. Urvet. Laupäevane kohtumine. Intervjueerinud M. Laos. – Noorte Hääl, 21. mai 1983
• A. Jürgens. Perekond Urvet ja... „Mini-Anima”. – Nõukogude Naine 1986, 6
• J. Urvet. Harrastuskultuur sai kodu vanalinna. Intervjueerinud T. Seero. – Sõnumileht, 9. veebruar 1996
• J. Urvet. Harrastusteatrid pole kuhugi kadunud. Intervjueerinud T. Seero. – Sõnumileht, 27. september 1996
• J. Urvet. 209 : 10 Tallinna kasuks. Intervjueerinud T. Kaugema. – Postimees, 3. september 1997
• T. Sameli. Jaan Urvet tegi tuttavaks marionettidega. – Hiiu Leht, 10. oktoober 2000
• T. Sameli. Esimene marionett-nukunäidend: [Keiser ja ööbik]. – Hiiu Leht, 23. jaanuar 2001
• T. Sameli. Liblikmees tuli lavale. – Hiiu Leht, 30. aprill 2002
• R. Tooming. Jaan paneb inimese armastusega näitlema. – Eesti Päevaleht, 19. november 2002
• Jaan Urvet: „Tulevarjud” on lugu eestlastest. – Nädaline, 7. jaanuar 2006
• M. Mikomägi. Velisel tuultevarjus talveteater „Tulevarjud”. – Nädaline, 7. jaanuar 2006
• M. Mikomägi. Jaan Urvet astus oma ametikohalt tagasi. – Nädaline, 24. jaanuar 2006
• J. Urvet. Harrastusteatrite liit väljub teismeeast. Intervjueerinud R. Avestik. – Sirp, 27. jaanuar 2006
• J. Urvet. Ja siis nad ostsid viiesaja krooni eest riigihümni... Intervjueerinud T. Tõnisson. – Nädaline, 27. aprill 2006
• M. Mikomägi. Varbola kuningas oli alasti: [Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu]. – Nädaline, 12. juuli 2007
• H.-E. Sillamaa. Üks untsu läinud suvi: [Nipernaadi]. – Rahvakultuuri aastaraamat 2014. Tallinn, 2015

ETBL, 2000 (E. Purje); täiendatud 2015 (T. Truuvert)