Sepp, Ott

Ott Sepp (29. VI 1982 Tallinn), näitleja. Eesti Näitlejate Liidu liige (2006). Elukaaslane ooperilaulja Maria Kallaste.

Lõpetas 2000 Vanalinna Hariduskolleegiumi ja 2004 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli. Töötanud 2005–06 Eesti Draamateatris, 2006–14 Vanemuises, hiljem vabakutselisena. Osalenud kuuldemängudes („Peetri kutsikas”, 1994; „np3”, 2005; „Kui mind ei oleks, oleks maailm teine”, 2006), lugenud raadios lastejutte („Tere, Volli!”, 2009–10). Mänginud filmides („Nimed marmortahvlil”, 2002, Taska Film, Matila Röhr Productions; „Röövlirahnu Martin”, 2005, Parunid ja Vonid, Amrion, Taska Film; „Malev”, 2005, Exitfilm, Õ-Fraktsioon, Eesti Televisioon; „Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas”, 2006, Parunid ja Vonid) ja teleseriaalides („Kättemaksukontor”, 2009–11, 2013), esinenud telesarjades ka parodistina („Tujurikkuja”, aastast 2008). Teinud lavastusi („Kass, kes kõndis omapead”, 2007; „Ninasarvik Otto”, 2010; „Kalendritüdrukud”, 2012, kõik Vanemuises), olnud teleseriaali „Riigimehed” stsenarist koos Õ-Fraktsiooniga (2010, 2013).

Oskar Lutsu huumoripreemia (2011).

Osi

• Nab jt (Undi Kärbeste saar, 2003, diplomilavastus Vanalinnastuudios)
• Martellus (Shaw’ Tagasi Metuusala juurde, 2004, diplomilavastus lavakunstikoolis)
• Kaj jt (Švartsi Lumekuninganna, 2004 Draamateatris)
• osaline (Bunyani Inimese teekond, 2005 NO99s)
• Visak (Lutsu ja Pedajase Kevade, 2005)
• Bernard (Milleri Müügimehe surm, 2006)
• Altermann (Kivirähki Teatriparadiis, 2006 Vanemuises)
• Castrozza ehk Illusionist (Kõivu Castrozza ehk Illusionist, 2007 Võru Teatriateljees)
• Romeo (Sörenseni ja Westerbergi Romeo ja Signe, 2007 Emajõe Suveteatris)
• Bob (Hawdoni Sviit, 2008)
• Juhan Liiv ja keiser Aleksander II (Otsa Koidula veri, 2008)
• Robert Brakenbury ja James Tyrrel (Shakespeare’i Richard Kolmas, 2009)
• Don Juan (Paku Don Juan, 2009)
• Mees, kelle nimi ei ole Michael (McPhersoni Rumm ja viin, 2010)
• Morten Viks (Jancise ja Toikka Morten lollide laeval, 2011 Kuressaare Linnateatris koostöös VAT Teatriga)
• Mervyn (McDonagh’ Kadunud käsi, 2011)
• Artur Adson (Otsa Birkenruh’ episood. Kurb armulugu, 2012, Tuulekell)
• Findus (Nordqvisti ja Svenssoni Pettson ja Findus, 2012)
• Tähtmann ja Kalmare (Nossovi, Viidase ja Karja Totu kuul, 2013)
• esitaja (Sepa, Normeti ja Moora Ott Sepp tõuseb üles, 2014, Point)

Kirjandus

• O. Sepp. Ott Sepp – kasspoiss, kes kõnnib omapäi. Intervjueerinud B. Ester. – Stiina 2005, 5
• N. Pello. Ott Sepa needus ja õnnistus. – Üliõpilasleht, 3. oktoober 2005
• A. Viira. „Kass jookseb mul täie jõuga sabas“. – SL Õhtuleht, 14. juuli 2006
• O. Sepp. Ott Sepp: „Täiesti ükskõik, mis pilt minust kellegi jaoks jääb“. Intervjueerinud A. Viira. – SL Õhtuleht, 17. märts 2007
• V. Märka. Liiga laisk, et edev olla. – Eesti Ekspress : Areen, 12. aprill 2007
• O. Sepp. Ott Sepp. – Tartu Postimees, 11. veebruar 2008
• Ott Sepp – lõngusest kõrvaltegelane, kes kipub meelde jääma. – Ramp 2010/2011
• O. Sepp. Ott Sepp: vabal ajal ma šõumees Otti ei näe. Intervjueerinud J. Rooste. – Maaleht, 26. september 2013
• H. Alla. Ott Sepp otsustas jälle nalja teha, paremini kui enne. – Postimees, 14. september 2016
• H. Sibrits. Kas Ott Sepp ajas oma uue huumorikavaga publiku naerma? – Postimees, 6. oktoober 2016