Juhan Haapsalu uues sadamas (august 1944)

Ruhnulaste lahkumine saarelt algas 1943. aasta sügisel ja hoogustus vastavalt Saksa–Nõukogude rindejoone liikumisele Eesti läänepiiri suunas. Peamine lahkumise põhjus oli kartus saabuvate Nõukogude vägede ees ja mure oma tuleviku pärast. 19. XI 1943 lahkus saarelt umbes 75 inimest, sõites Paldiski sadama kaudu aurikuga Odin Rootsi. 27. XI 1943 Värta sadamas maabunud laevas olid peamiselt haiged. Järgmise 7 kuu jooksul sõitis osa saarlasi Rootsi oma paatidega. 4. VIII 1944 lahkusid mootorkuunaril Juhan saarelt ülejäänud ruhnlased. 7. augustil maabus Juhan Breviki sadamas Lidingöl Stockholmi lähedal. Kokku rändas 1943–44 Rootsi umbes 255 inimest. Saarele jäi vaid kaks ruhnlaste perekonda (Peter ja Marina Schönberg, hiljem Rooslaid, ning Elisabeth ja Aleksander Norman), kus perenaised olid kihnlased. Loomadest jäi Ruhnu maha umbes 200 lehma, 300 lammast, 150 hobust ning 300 kana. Lahkudes pühitseti kirik välja, kaasa võeti hulk kirikuvara. Ruhnlaste ärasõidu ja saabumise uuele kodumaale korraldas Rootsi Punane Rist, Rootsi riigisekretär ja 1944 asutatud Eesti Komitee.

Enne ärasõitu otsisid ruhnlased Saksa okupatsioonivalitsuse nõudel oma majapidamistesse hooldajad, kes lepingte alusel kohustusid nende eest hoolt kandma. Lepingud sõlmiti kas teatud perioodiks või kuni ruhnlaste tagasitulekuni. Sel moel said 49 talu endale hooldajad, kes olid peamiselt pärit Saaremaalt ja Kihnust. Ei ole teada, kui palju oli hooldajaid ja nende pereliikmeid rootslaste lahkumise momendil. 1949 oli saare elanike arv 113 inimest.

Kirjandus

• M. Kapsta. Ruhnu lugu 1944–1987. – Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 2003–2004. Kuressaare, 2005
• J. Steffensson. Meie, ruhnlased. Tartu, 2005

Loodud 2013