‘Umar, ‘Umar ibn al-Khaţţāb (581 või 591 – 3. XI 644), kaliif 634–644, Kalifaadi tegelik rajaja. Oli Muhamedi äi ja lähimaid võitluskaaslasi. Tema juhtimisel vallutasid araablased suuri alasid – Süüria, Palestiina, Egiptuse, Iraagi ja osa Iraani – ning rajasid Kufa, Basra ja Fustati sõjaväeasula. Lõi hõivatud maadel tõhusa haldus- ja maksustamiskorra (diivan), võttis endale usklike käskija tiitli (emiir). Pärimuse järgi võimukas ja karm valitseja, sunniitidele uskliku ideaalkuju, šiiitidele usurpeerija; kristlasest ori tappis ta.

EE 7, 1994