nestoriaanid, 5. sajandil Bütsantsis tekkinud ristiusu voolu pooldajad. Voolu rajas Konstantinoopoli pat­riarh Nestorios (surnud 451). Tema õpetuse alus oli Jee­suse Kristuse loomuse düofüsiitlik (kaheloomuseline) käsitus: Jeesus Kristus sündis inimesena ja sai al­les hiljem täiustudes Jumala pojaks ja messiaks. Vas­tupidiselt pärimuslikule kirikuõpetusele väidab düofüsiitlus, et jumalik ja inimlik loomus pole Kristuses täiesti ühtinud. Nestoriaanide peavastane oli Aleksandria piiskop Kyrillos (surnud 444). Efesose kirikukogul (431) mõisteti nestoriaanid kui hereetikud hukka ja Nestorios pagendati. Nad asusid peamiselt tänapäeva Iraagi ja Iraani aladele (vt Sassaniidid), kus 7.–14. sajandini arenes võimas Idakirik, keskusega KtesiphonisTigrise ääres. Idakirik tegi suurt misjonitööd Kesk-Aasias, Ida-Turkestanis ja Hiinas ning oli 13.–14. sajandil geograafiliselt ulatuselt suurim kristlik kirik. Tänapäeval on nestoriaanide kogudusi (assüürlased) Iraagis, Iraanis, Süü­rias, USA-s (seal on aastast 1940. Idakiriku järglase Assüüria Idakiriku patriarhaat), Venemaal ja Indias (toomakristlased). Katoliku kirikuga on alates 16. sajandist olnud liidus Katoliku Kaldea Kirik ja Katoliku Süüria Malabari Kirik (nn uniaatkirikud); osa nestoriaane on liitunud õige­usu kirikuga.

Kirjandus

• M. Tamcke. Šahi ja kaliifi varjus: elu kristlasena ida pool Kreeka-Rooma maailma. – Usuteaduslik Ajakiri, 1, 2006 (55)
• A. Võõbus. Süüria munkluse vaimumaailmast. – Kummargil käsikirjade kohal. Tartu, 2009
• A. Võõbus. Varakeskaeg: peajooni kiriku- ja vaimuloost. – Kummargil käsikirjade kohal. Tartu, 2009

EE 6, 1992; muudetud 2013