maran (Potentilla), rohttaimede, poolpõõsaste ja madalate heitlehiste lehtpõõsaste perekond roosõieliste sugukonnast; umbes 500 liiki kogu maakeral, eriti põhjaparasvöötmes. Lehed sõrmjad, kolmetised või paaritusulgjad, harilikult koIlased, harvemini valged, roosad või punased õied asetsevad kännasjais pööristes, ebasarikais või üksikult, vili on koguseemnis. Eestis 11 lii­ki ja viis tulnukat.

Kogu Eestis kasvab Eesti ainus neljatiste õitega madaraliik tedremaran (P. ereda), selle jämenenud risoomi kasutatakse (kootava ja põletikuvastase va­hendina) rahvameditsiinis, riide värvimisel ja naha parkimisel (sisaldab 20–35% parkaineid). Viietiste õitega maranatest on tavalisimad alt valgeviltjate lehtedega kuivade kasvukohtade taim hõbemaran (P. argentea), la­mavate ja juurduvate vartega roomav maran (P. reptans) ja hanijalg. Lääne-Eesti loopealseil on madalakasvu­list kevadmaranat (P. tabemaemontani) ja värdmaranat (P. × subarenaria), ainult Loode-Eestis kasvab kuni 1,5 m kõrgune, ka ilupõõsana hinnatud põõsasmaran (P. fruticosa), viimast peab mõni autor iseseisvasse perekonda kuu­luvaks. Põõsasmaran on looduskaitse III kaitsekategooria liik. Norra maran (P. norvegica), hanijalg ja mitu teist maranat kasvavad inimtegevuse mõjutatud kasvukohtades. Eestis­se toodud liikidest on tuntuimad Himaalajast pärine­vad, suurte ilusate õitega veripunane maran (P. atrosanguinea) ja nepaali maran (P. nepalensis). Nüüdisajal loe­takse maranate perekonda kuuluvaks ka soopihl.

Hõbemaran

Põõsasmaran

Põõsasmaran

Tedremaran

Hanijalg

EE 6, 1992; VE, 2006