maastikukaitse
Maastikukaitse on looduskaitse osa, mis hõlmab maastiku säilimise, kujundamise ja hoolduse abinõud. Tema ülesandeks on kindlustada või luua ökoloogiliselt mitmekülgne, taastootev ja inimesele eluterve maastik. Maastikukaitse sisaldab endas nii säästvat looduskasutust kui ka teoreetiliselt igakülgset loodushoiupropagandat ja -haridust. Kitsamas ja esialgsemas tähenduses mõeldakse maastikukaitse all kaunite või ainukordsete või piirkonnale eriti tüüpiliste alade kaitset ja säilitamist, mis teostub tavaliselt mitmesuguste kaitsealade kaudu. Nüüdisajal hõlmab maastikukaitse neile lisaks ka maastikuplaneerimist, maastikuhooldust, ruumilist planeerimist ja maastikuanalüüsi. Osa maailma looduskaitseteoreetikuid on samastanud maastikukaitset kogu looduskaitsega.
Eesti looduskaitsesüsteemis on üks kaitstavate alade tüüpe maastikukaitseala. See asutatakse haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastiku kaitseks ja säilitamiseks. Maastikukaitseala peab täitma nii looduskaitselist, kultuurilist kui ka rekreatiivset rolli. Maastikukaitseala eritüübid on kaitse alla võetud pargid, arboreetumid ja botaanikaaiad.
Kaunite vaadetega maastikukaitsealu
 Pirita jõe maastikukaitseala |  Vaade Emumäelt ümbritsevale maastikule |  Haanja looduspark. Rõuge Suurjärve ümbrus |
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- Looduskaitseteatmik. Toimetaja E. Kumari. Tallinn, 1960
- J. Eilart. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis. Tallinn, 1976
- K. Alekand. Maastikuplaneerimine. Tartu, 1995
- K. Hellström. Maastikuhooldus. Tallinn, 2010
Välislink
EE 6, 1992; muudetud 2012
