Linnugripi kahjustused a südamel, b näärme- ja lihasmao limaskestal, c umbsooltel

linnugripp, lindude gripp, ka lindude katk, lindude väga nakkav viirushaigus, mille puhul tabanduvad hingamis- ja närvisüsteem ning see­dekulgla. Tekitaja on ortomüksoviiruste perekonda kuu­luv influentsaviirus (tüüp A). Viirus A nakatab linde ja imetajaid, sh inimest, ohtlikud on H5N1, H7N2, H9N2 ja H7N7 viiruse alamtüübid. Nähud: haigestunud lindudel tugev veetustumine, näoosa paistetus, harja tumenemine ja täppverevalumid, tihti äkksurm, inimesel silmapõletik ja hingamispuudulikkuse sündroom.

Haigust registreeriti esimest korda 1880. aastal Põhja-Itaalias. Linnugripile on vastu­võtlikud kõik kodu- ja uluklinnud. Nakkusallikas on haige või haiguse läbipõdenud lind. Viirus levib kõigi eritistega ning munadega. Haigestub 80–100% linnukarjast. Haiguse raskus oleneb viirustüve oma­dustest ja organismi vastuvõtlikkusest. Lõimetusaeg kestab 3–5 päeva. Haiguse kulg on äge, alaäge või krooniline. Tunnused: linnu sulestik on sagris, ta seisab lange­tatud päi ja suletud silmadega, munemine lakkab, nähtavad limaskestad on tursunud ja liigveresed, sageli tuleb nokast venivat limast nõret, ninaavad on põletikulise nõrega ummistunud, võib tekkida ka lokutite ja näokolju turse, hari ja lokutid on tumevio­letsed, hingamine raskendatud ja kiirenenud. Kehatemperatuur on 44°C, enne surma langeb 30°C-ni. Haiguse ägeda kulu korral võib suremus olla kuni 100%, alaägeda ja kroonilise kulu korral 5–20%. Alaägeda ja kroonilise kulu korral tekib ka diarröa (kõhulahtisus), roe on pruunikasroheline ja vedel. Võivad ilmneda koordi­natsioonihäired (ringliikumine) ja krambid. Linnugripp võib kulgeda ka kergekujuliselt, kliiniliste tunnusteta. Lahangul täheldatakse iseloomuliku nähuna hemorraagilist diateesi (verevalumeid) ning pea, neelu, kõri, rinna ja jalgade piirkonnas nahaaluseid turseid. Naha all, lihastes, südames, õõneta siseelundeis ja limaskestadel on verevalumeid. Neid on ka mao ja soolte seroos- ja limaskestadel ning peaajus. Haigust diagnoositakse episotoloogiliste ja lahanguandmete, kliiniliste nähtude ning laboratoorse uuringu (seroloo­gilise ja viroloogilise uuringu ning bioloogilise katse) põhjal. Ravi puudub. Taudist tabandunud farmis keh­testatakse karantiin. Linnud tapetakse ning nende lihakehad ja suled põletatakse. Haigusest ohustatud piirkonnas linnud vaktsineeritakse. Ruumid puhasta­takse ja desinfitseeritakse Virkoni, 2%-lise seebikivi-, 2%-lise formaldehüüdi- või 3%-lise, aktiivset kloori sisaldava kloorlubjalahusega.

Välislingid

• M. Järvelaid. Linnugripp A(H5N1) inimesel – mis on teada senisest kogemusest
• Linnugripp võib sigade kaudu kanduda inimesele Eesti Rahvusringhäälingu kodulehel
• Linnugripp Saku Sõnumite kodulehel

VE, 2006; EME 2, 2009 (E. Pärnaste)