Lavakujundus, teatris lavastuse või selle osa (vaatuse, pildi) visuaalne kujundus, hõlmab dekoratsiooni, mööbli, rekvisiidid, butafooria, lavakostüümid ja lavaseadmete kasutamise. Algelist lavakujundust tunti juba 5. sajandil eKr Vana-Kreeka teatris; kasutati nii ruumilisi kui ka maalitud dekoratsioone. Lavakujundus tänapäevases mõttes sai alguse Itaalias 16. sajandil, kui ehitati esimesed alalised teatrihooned (Teatro Olimpico). Tollal oli kogu etendusel üks lavakujundus, dekoratsioone ei vahetatud. Itaalia arhitekt ja teatrikunstnik S. Serlio (1475–1554) pani aluse kolmele dekoratsioonitüübile: tragöödia, komöödia ja pastorali dekoratsioonile. Barokiajastul sündis ruumilisuse muljet taotlev vahetatavate maalitud dekoratsioonidega lavakujundus, mille kõrgpunkt oli 17. sajand (õukonna ooperi- ja balletietendused). 18. ja19. sajandil valitses lavakujunduses klassikaline korrapärasus. 19. sajandi alguses hakati lavakujunduses nõudma elulist tõepära, sellesuunaline areng lõppes naturalismiga. Viimasele vastukaaluks hakati üha rohkem kasutama ajastuomaseid stiliseeritud vorme. Tänapäeva lavakunstis taotletakse lakoonilisust ning väljendusrikkust. Tuntuimad Eesti teatrikunstnikud on Voldemar Haas, Voldemar Peil, Eldor Renter, Lembit Roosa, Meeri Säre, Mari-Liis Küla. 

EE