kultivaator
Vedrupiidega kultivaatorid
kultivaator, maaharimisriist, millega kobestatakse ja peenestatakse mulda, aetakse vagusid, hävitatakse umbrohtu, viiakse mulda väetisi ja pestitsiide, harvendatakse ja mullatakse taimi. Otstarbe ja kasutusala järgi eristatakse laus- ja reaskultivaatoreid, haritava mullakihi sügavuse järgi külvi-, künni ja aluskihikultivaatoreid, jõuallika järgi käsi-, hobu-, mootor- ja traktorikultivaatoreid, traktoriga haakimise viisi järgi haake-, ripp- ja poolrippkultivaatoreid, tööseadise järgi käpp-, pii- ja võllkultivaatoreid. Lauskultivaator harib üles kogu põllupinna, seda kasutatakse peamiselt külvieelselt, tüükultivaatorit (nimetatakse ka tšiiselkultivaatoriks, künnikihikultivaatoriks, kobestuskultivaatoriks, millega haritakse umbrohtudeta teraviljatüüstikku ilma mullakihti pööramata (niiviisi saab vältida erosiooni ja säästa energiat). Tüükultivaatori töösügavus on 15–30 cm, käppade jäljevahe 20–30 cm. Tüükultivaatori tööseadised on vedrustatud säärega peitel- või hanijalgkäpad, millel enamasti on ka igal oma kivikaitseseadis. Enamik tüükultivaaotreid on rippmasinad, töölaius 2–4 m) ja süvakultivaatorit koristusjärgselt. Reaskultivaator on taimeridade vaheltharimiseks. Kultivaatorite tööseadised liigituvad kobestus- (kobestavad, segavad ja murendavad mulda) ja rohimiskäppadeks (lõikavad taimejuured läbi). Lauskultivaatori enim kasutatav tööseadis on Eestis vedrupii, reaskultivaatoril hanijalgkäpp ja rõhtlõikenuga. Erosiooniohtlikel muldadel kasutatakse rõhtlõikekäppa.
Kultivaator võeti kobestusriistana kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Suurbritannias, Eestis hakati hobukultivaatorit kasutama 1920. aastail, 1930. aastate lõpul hakati neid Eestis ka tootma. Esimene traktorikultivaator (haardelaius 2,0 või 2,2 m) toodeti 1938 Elva töösturi Albert Austa metallitöökojas.
Hanijalgkäpa põhitüübid: a lõikehanijalg, b kobestushanijalg; 1 säär, 2 tera
Vedrupiide skeemid: a üleni kahekordne jäik C-pii, b silmusega elastne C-pii, c osaliselt kahekordne jäik S-pii, d elastne S-pii
Kultivaatorikäpp on kultivaatori tööseadis, millega kobestatakse mulda (kobestuskultivaatorikäpp) või hävitatakse umbrohtu (rohimiskultivaatorikäpp). Ehituse ja kuju järgi eristatakse peitel- ja hanijalgkäppi ning vedrupiisid, samuti rõhtlõikekäppi ja -nuge, elastsusastme järgi jäiku, pooljäiku ja elastseid kultivaatorikäppi. Taimeridade vaheltharimiseks kasutatakse harilikult hanijalgkäppi ja ühepoolseid rõhtlõikenuge, mulla lausharimiseks peamiselt vedrupiisid, erosiooniohtlikel muldadel ka rõhtlõikekäppi (rõhtlõikur). Kõrvuti töötavad rohimis- ja lõikekäpad jm paigaldatakse nii, et nende töölaiused 2–3 cm ulatuses kattuksid; kobestuskäpa töölaius peaks olema käpa töösügavusega võrdne või sellest väiksem.
Hanijalgkäpp meenutab kujult hane jalga. Hanijalgkäpa tööosa on kahepoolse lõikeservaga tera, mis kinnitub jäigalt sääre alaotsale (sääre kaudu on käpp ühendatud raami või vannasega). Hanijalgkäpa haardelaius on 14–33 cm, töösügavus kuni 12 cm. Hanijalgkäpp lõikab läbi umbrohujuured ning kergitab mullakihi üles ilma seda segamata (tõste- ehk kergitusnurk on 9–16°). Hanijalgkäppa kasutatakse peamiselt taimeridade ja erosiooniohtlike muldade lausharimiseks.
Vedrupii vetrub mullas liikudes. Vedrupii ülemine ots kinnitatakse klambri või poldiga masina raamile või vannase otsale, alumises otsas paikneb vahetatav ja teritatav peiteljas tera (piiots). Vedrupiisid liigitatakse põhiliselt kuju (C- ja S-kujulised) ning vetruvusastme järgi (jäigad ja elastsed), vähem konstruktsioonilise kujunduse järgi (nt püsiva ja muutuva ristlõikega vedrupiid, ühe- ja mitmekordse vedrulehega osadest koosnevad vedrupiid, ühe- ja erisuguse kuju ning ühe- ja erisuguste mõõtmetega osadest koosnevad vedrupiid). Enim kasutatavad on üleni kahekordsed jäigad C-kujulised vedrupiid, osaliselt kahekordsed jäigad S-kujulised vedrupiid, püsiva ja muutuva ristlõikega elastsed S-kujulised vedrupiid (ringja, spiraalse või paraboolse paindega) ning lisasilmusega elastsed C-kujulised vedrupiid.
Välislink
VE, 2006; EME 1, 2008 (A. Reintam)
