Kreeta
Kreeta Vahemeres
Kreeta, Kreeka suurim saar, asub Vahemere idaosas (Vahemere suuruselt 5. saar), 8260 km2, koos läheduses asuvate saartega moodustab Kreeta omavalitsusliku piirkonna (8336 km2, 623 000 elanikku (2011, halduskeskus Irákleio), mis jaotub neljaks piirkondlikuks üksusteks (Irákleio, Lasíthi, Réthymno, Chaniá), mille koosseisus on 24 omavalitsuslikku valda.
Põhjarannikut liigestavad lahed, lõunarannik on sirge ja järsk. Saar koosneb peamiselt karstunud lubjakivimassiividest (Pseloreites, 2456 m). Valitseb vahemerekliima (keskmine temperatuur rannikul jaanuaris 11, juulis 26 °C), sajab vähe (200–600 mm aastas), ainult mägedes kohati üle 1000 mm aastas (talvel lumikate). Kasvab igihaljas ja heitlehtne võsa (makja, früügana), 1200–1700 m kõrgusel hõredaid metsi, kõrgemal on mägniidud. Madalikel ja orgudes kasvat õli- ja viinapuud ning tubakat, kuivadel lavadel maisi ja nisu, peetakse lambaid ja kitsi, püütakse kala ja molluskeid.
Turismipiirkond, rohkesti muinaskultuurimälestisi (Knossos).
Ajalugu
III ja II aastatuhandel eKr oli Kreeta Egeuse kultuuri keskus, II aastatuhandel tekkisid seal Euroopa vanim pronksiaja kõrgkultuur ja riik (Knossos). Umbes 1400 eKr tungisid Kreetale ahhailased, 12.–11. sajandil hõivasid Kreeta doorlased ning rajasid sinna linnriike. 69–67 eKr vallutasid Kreeta roomlased ja muutsid ta Rooma provintsiks (pealinn Gortyn). Kuulus aastast 395 Bütsantsile, 823–961 ajuti araablastele, oli 1204–1645 Veneetsia ja 1669–1908 Türgi valduses. Ülestõusude (1866–69, 1869–97) tulemusena sai Kreeta 1898 autonoomia, Kreeka osa aastast 1913.
EE 5, 1990; muudetud 2014
