Kibuspuu, Urmas

Urmas Kibuspuu (5. XII 1953 Tallinn – 13. VI 1985 Tallinn), näitleja. Eesti NSV Teatriühingu liige (1978). Isa sideinsener, ema haigla õde-perenaine.

Lõpetas 1972 Tallinna 46. keskkooli ja 1976 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötas aastast 1976 Draamateatris. Mänginud filmis („Nukitsamees”, 1981, Tallinnfilm; „Imelugu”, 1977, „Musta katuse all”, 1982, „Pisuhänd”, 1982, „Püha Susanna ehk Meistrite kool”, 1984, kõik Eesti Telefilm), telelavastustes („Kuidas kuningas Kuu peale kippus”, 1976, „Pärast viimast ööd”, 1979, „Kuulsuse narrid”, 1982, „Tabamata ime”, 1983) ja kuuldemängudes („Süüdistuse tunnistaja”, 1981), esinenud estraadil ning Eesti Televisiooni meelelahutus- ja kirjandussaadetes („Suuri meistreid”, 1980–85).

Ants Lauteri preemia 1981.

Osi

  • Popi (Tuglase ja Karusoo Popi ja Huhuu, 1975, diplomilavastus Draamateatris)
  • Miili (Kitzbergi Kosjasõit, 1975, diplomilavastus Draamateatris)
  • Leo Saalep (Vilde Tabamata ime, 1975, diplomilavastus Draamateatris)
  • Tiit (Vetemaa Roosiaed, 1976)
  • Kuberner (Kruczkowski Kuberneri surm, 1976)
  • Arst (Gorki Päikese lapsed, 1976)
  • Mees (Podskalský Noore daami külaskäik, 1977)
  • Kušak (Vampilovi Pardijaht, 1977)
  • Osric (Shakespeare’i Hamlet, 1978)
  • Harold (Higginsi ja Carrière’i Harold ja Maude, 1978)
  • Inimesepoeg (Szakonyi Saateviga, 1979)
  • John (Barrie’ Peeter Paan, 1979)
  • Keegi hallis (Andrejevi Inimese elu, 1980)
  • Petuškov (Tolstoi Elav laip, 1980)
  • Célestin Formant (Ábrahámi Savoy ball, 1982 Estonias)
  • Sason (Lenzi Süütute aeg. Süüdlaste aeg, 1983)
  • Hubert (Kruusvalli Pilvede värvid, 1983)
  • Jakob Mättik (Krossi Keisri hull, 1984)
  • Voitinski (Tammsaare ja Mikiveri Armastus ja surm, 1984)
  • Dervojed ja Soljanik (Dudaravi Reamehed, 1985)

Kirjandus

  • R. Avestik. Urmas Kibuspuu 31 aastat. Tallinn, 2009
  • L. Tormis, R. Neimar. „Popist ja Huhuust”. – Sirp ja Vasar, 6. juuni 1975
  • H. Kalda. VII. – Teatrimärkmik 1975/76
  • R. Neimar. Seitsmenda lennu „Tabamata ime” õhtud. – Sirp ja Vasar, 14. mai 1976
  • U. Kibuspuu. Laupäevane kohtumine. Intervjueerinud V. Kala. – Noorte Hääl, 22. detsember 1979
  • M. Stein. Ükskõiksuse kaks palet Draamateatri lavastuses „Inimese elu”. – Teatrimärkmik 1980
  • A. Jürisson. Urmas Kibuspuu. – Kodumaa, 25. märts 1981
  • E. Treier. „Pisuhänd” uues kvaliteedis. – Sirp ja Vasar, 1. mai 1981
  • [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 14. juuni 1985
  • R. Neimar. Urmas Kibuspuu ... – Teater. Muusika. Kino 1985, 11
  • M. Kapstas. Olemise lõplik lõpmatus. – Eesti Päevaleht, 10. juuni 1995
  • P.-E. Kokamägi. „Arusaam, kes mu isa oli, võtab kogu elu”. Intervjueerinud K. Vainküla. – Õhtuleht, 6. detsember 2008
  • T. Väljaste. Kõrvuti teatris ja elumerel. [Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov]. – Elu Lood 2013, 3
  • E. Spriit, A.-E. Kerge. „Urmas Kibuspuule oli looduse poolt antud palju. Oli lihtsalt antud, ja kõik!” Intervjueerinud R. Kerge. – Õhtuleht, 5. detsember 2013
  • [Некролог]. – Mолодёжь Эстонии, 14 июня 1985

Välislinke

Tiit – Urmas Kibuspuu. Vetemaa „Roosiaed”. (Draamateater, 1976).

ETBL, 2000 (P.-R. Purje); täiendatud 2016