keelekorraldus

„Eesti keele käsiraamat” (2000)

keelekorraldus, 1. kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Eesmärk on hea eesti kirjakeel, mis suudab rahuldada kasutajaskonna vajadusi mis tahes eluvaldkonnas nii suhtluse kui ka tunnetuse tasandil. Selleks normitakse kirjakeelt, eeskätt sõnaraamatute ja käsiraamatute kaudu („Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”, 2006; „Eesti keele käsiraamat”, 1997, ³2007). Keelekorraldusallikad koondavad keele põhilise väljendusvara ja teevad selle teatavaks, annavad hea keelekasutuse soovitusi ning hoiatavad kahjulike muutuste eest.

Kirjakeele kujundamise algusjärgus oli esiplaanil eesti rahvuse keeletarvituse ühtlustamine, liiga rohkete variantide kõrvalejätmine. Keelekorraldusel on kolm osa: üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Keelekorralduse keskus on praegu Eesti Keele Instituut, olulisi küsimusi arutab Emakeele Seltsi keeletoimkond.

2. Johannes Voldemar Veski rajatud, Elmar Muugi ja paljude teiste keeleteadlaste jätkatud suund (kõrgaeg 1925–40), mis rõhutas otstarbekust, rahvakeelsust ja korrapärasust. Haaras hiljem rohkesti kaasa ka teise suuna, keeleuuenduse pakutud ainest.